Watch the Global Book Launch here
& watch the highlights below

Democratize Work is available on this page

Do you want to join a group of more than 6,000 signees from all over the world, committed to democratizing work and sustaining life on this planet? Click here to sign as an individual, or here to sign on behalf of your organization.

Click your language to read:

English / Français / Español / Deutsch / 中文 / 日本語 / 한국어 / עברית / فارسی / العربية / русский / Azərbaycanca / Català / Česky / Eesti / Eλληνικά / Filipino / Indonesian / Íslenska / Italiano / Kurdí / Magyar / Nederlands / Polski / Português / Slovene / Suomi / Türkçe / Bosanski-Hrvatski-Srpski

WORK: DEMOCRATIZE, DECOMMODIFY, REMEDIATE

Working humans are so much more than “resources.” This is one of the central lessons of the current crisis. Caring for the sick; delivering food, medication, and other essentials; clearing away our waste; stocking the shelves and running the registers in our grocery stores – the people who have kept life going through the COVID-19 pandemic are living proof that work cannot be reduced to a mere commodity. Human health and the care of the most vulnerable cannot be governed by market forces alone. If we leave these things solely to the market, we run the risk of exacerbating inequalities to the point of forfeiting the very lives of the least advantaged. How to avoid this unacceptable situation? By involving employees in decisions relating to their lives and futures in the workplace – by democratizing firms. By decommodifying work – by collectively guaranteeing useful employment to all. As we face the monstrous risk of pandemic and environmental collapse, making these strategic changes would allow us to ensure the dignity of all citizens while marshalling the collective strength and effort we need to preserve our life together on this planet.

Why democratize? Every morning, men and women, especially members of racialized communities, migrants and informal economy workers, rise to serve those among us who are able to remain under quarantine. They keep watch through the night. The dignity of their jobs needs no other explanation than that eloquently simple term, ‘essential worker.’ That term also reveals a key fact that capitalism has always sought to render invisible with another term, ‘human resource.’ Human beings are not one resource among many. Without labor investors, there would be no production, no services, no businesses at all.

Every morning, quarantined men and women rise in their homes to fulfil from afar the missions of the organizations for which they work. They work into the night. To those who believe that employees cannot be trusted to do their jobs without supervision, that workers require surveillance and external discipline, these men and women are proving the contrary. They are demonstrating, day and night, that workers are not one type of stakeholder among many: they hold the keys to their employers’ success. They are the core constituency of the firm, but are, nonetheless, mostly excluded from participating in the government of their workplaces – a right monopolized by capital investors.

To the question of how firms and how society as a whole might recognize the contributions of their employees in times of crisis, democracy is the answer. Certainly, we must close the yawning chasm of income inequality and raise the income floor – but that alone is not enough. After the two World Wars, women’s undeniable contribution to society helped win them the right to vote. By the same token, it is time to enfranchise workers.

Representation of labor investors in the workplace has existed in Europe since the close of WWII, through institutions known as Work Councils. Yet, these representative bodies have a weak voice at best in the government of firms, and are subordinate to the choices of the executive management teams appointed by shareholders. They have been unable to stop or even slow the relentless momentum of self-serving capital accumulation, ever more powerful in its destruction of our environment. These bodies should now be granted similar rights to those exercised by boards. To do so, firm governments (that is, top management) could be required to obtain double majority approval, from chambers representing workers as well as shareholders. In Germany, the Netherlands, and Scandinavia, different forms of codetermination (mitbestimmung) put in place progressively after WWII were a crucial step toward giving a voice to workers – but they are still insufficient to create actual citizenship in firms. Even in the United States, where worker organizing and union rights have been considerably suppressed, there is now a growing call to give labor investors the right to elect representatives with a supermajority within boards. Issues such as the choice of a CEO, setting major strategies, and profit distribution are too important to be left to shareholders alone. A personal investment of labor; that is, of one’s mind and body, one’s health – one’s very life – ought to come with the collective right to validate or veto these decisions.  

Why decommodify? This crisis also shows that work must not be treated as a commodity, that market mechanisms alone cannot be left in charge of the choices that affect our communities most deeply. For years now, jobs and supplies in the health sector have been subject to the guiding principle of profitability; today, the pandemic is revealing the extent to which this principle has led us astray. Certain strategic and collective needs must simply be made immune to such considerations. The rising body count across the globe is a terrible reminder that some things must never be treated as commodities. Those who continue arguing to the contrary are imperilling us with their dangerous ideology. Profitability is an intolerable yardstick when it comes to our health and our life on this planet.

Decommodifying work means preserving certain sectors from the laws of the so-called “free market;” it also means ensuring that all people have access to work and the dignity it brings. One way to do this is with the creation of a Job Guarantee. Article 23 of the Universal Declaration of Human Rights reminds us that everyone has the right to work, to free choice of employment, to just and favorable conditions of work and to protection against unemployment. A Job Guarantee would not only offer each person access to work that allows them to live with dignity, it would also provide a crucial boost to our collective capability to meet the many pressing social and environmental challenges we currently face. Guaranteed employment would allow governments, working through local communities, to provide dignified work while contributing to the immense effort of fighting environmental collapse. Across the globe, as unemployment skyrockets, job guarantee programs can play a crucial role in assuring the social, economic, and environmental stability of our democratic societies. (VAR. EUROP) The European Union must include such a project in its Green Deal. A review of the mission of the European Central Bank so that it could finance this program, which is necessary to our survival, would give it a legitimate place in the life of each and every citizen of the EU. A countercyclical solution to the explosive unemployment on the way, this program will prove a key contribution to the EU’s prosperity.

Environmental remediation. We should not react now with the same innocence as in 2008, when we responded to the economic crisis with an unconditional bailout that swelled public debt while demanding nothing in return. If our governments step in to save businesses in the current crisis, then businesses must step in as well, and meet the general basic conditions of democracy. In the name of the democratic societies they serve, and which constitute them, in the name of their responsibility to ensure our survival on this planet, our governments must make their aid to firms conditional on certain changes to their behaviors. In addition to hewing to strict environmental standards, firms must be required to fulfil certain conditions of democratic internal government. A successful transition from environmental destruction to environmental recovery and regeneration will be best led by democratically governed firms, in which the voices of those who invest their labor carry the same weight as those who invest their capital when it comes to strategic decisions. We have had more than enough time to see what happens when labor, the planet, and capital gains are placed in the balance under the current system: labor and the planet always lose.

Thanks to research from the University of Cambridge Department of Engineering (Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718), we know that “achievable design changes” could reduce global energy consumption by 73%. But… those changes are labor intensive, and require choices that are often costlier over the short term. So long as firms are run in ways that seek to maximize profit for their capital investors alone, and in a world where energy is cheap, why make these changes? Despite the challenges of this transition, certain socially-minded or cooperatively run businesses – pursuing hybrid goals that take financial, social, and environmental considerations into account, and developing democratic internal governments – have already shown the potential of such positive impact. 

Let us fool ourselves no longer:  left to their own devices, most capital investors will not care for the dignity of labor investors; nor will they lead the fight against environmental catastrophe. Another option is available. Democratize firms; decommodify work; stop treating human beings as resources so that we can focus together on sustaining life on this planet.

Translated by Miranda Richmond Mouillot

Download PDF

TRAVAIL : DÉMOCRATISER, DÉMARCHANDISER, DÉPOLLUER

Que nous apprend cette crise ? En premier lieu que les humains au travail ne peuvent être réduits à des « ressources ». Les caissièr.e.s, les livreur.e.s, les infirmièr.e.s, les docteur.e.s, les pharmacien.nes, et toutes celles et ceux qui nous ont permis de continuer à vivre dans cette période de confinement, en sont la démonstration vivante. Cette pandémie nous montre aussi que le travail lui-même ne peut être réduit à une « marchandise ». Les soins de santé, la prise en charge et l’accompagnement des plus vulnérables sont autant d’activités qui doivent être protégées des seules lois du marché, sans quoi nous risquons d’accroître toujours plus les inégalités, jusqu’à sacrifier les plus faibles et les plus démunis. Pour éviter un tel scénario, que faut-il faire ? Permettre aux employés de participer aux décisions. C’est-à-dire démocratiser l’entreprise. Démarchandiser le travail. C’est-à-dire que la collectivité garantisse un emploi utile à toutes et tous. Au moment où nous faisons face à la fois au risque pandémique et à celui d’un effondrement climatique, ces deux changements stratégiques nous permettront non seulement d’assurer la dignité de chacun, mais aussi d’agir collectivement pour dépolluer la planète et la sauver.

Démocratiser. Ceux–et singulièrement celles—qui font partie des personnels essentiels se lèvent chaque matin pour aller servir les autres, particulièrement les personnes racisées, migrantes et les travailleurs de l’économie informelle, pendant que tous ceux qui le peuvent restent confinés. Elles témoignent de la dignité du travail et de l’absence de banalité de leur fonction. Et elles démontrent le fait-clé que le capitalisme a toujours cherché à rendre invisible, cherchant à transformer les humains en « ressource » : il n’y a ni production ni service sans investisseurs en travail.

De leur côté, les confinés – et singulièrement les confinées - mobilisent tout ce qu’ils peuvent pour assurer la poursuite des missions de leur organisation depuis leur domicile. Ils et elles démontrent massivement que ceux qui supposent que le grand enjeu de l’employeur est de garder sous ses yeux le travailleur indigne de confiance, pour mieux le contrôler, se fourvoient grandement. Les travailleurs démontrent chaque jour qu’ils ne sont pas une simple « partie prenante » de l’entreprise parmi d’autres. Ils sont LA partie constituante, pourtant toujours trop souvent exclue du droit de participer au gouvernement de l’entreprise, monopolisé par les apporteurs en capital.

Si l’on se demande sérieusement comment exprimer la reconnaissance des entreprises et de la société dans son ensemble envers les travailleurs, il faudra bien sûr aplatir la courbe des rémunérations et démarrer moins bas, mais ces seuls changements ne suffiront pas. De même qu’après la seconde guerre mondiale, on accorda le droit de vote aux femmes en reconnaissance de leur incontournable contribution, il est aujourd’hui devenu injustifiable de ne pas émanciper les investisseurs en travail en leur accordant la citoyenneté dans l’entreprise. C’est là un changement nécessaire. 

En Europe, la représentation des investisseurs en travail dans l’entreprise a débuté au sortir de la seconde guerre mondiale, au travers des Comités (VARIA FR)/Conseil (VARIA BE) d’entreprise. Mais, ces Chambres de représentation des travailleurs sont restées des organes souvent faibles, soumises à la bonne volonté de l’équipe de direction choisie par les actionnaires. Elles ont été incapables de bloquer la dynamique du capital qui accumule pour lui-même en détruisant la planète. Ces Chambres de représentation des travailleurs doivent désormais être dotées de droits similaires à ceux des Conseils d’administration, afin de soumettre le gouvernement de l’entreprise (le top management) à une double majorité. En Allemagne, aux Pays-Bas et dans les pays scandinaves, des formes de codétermination (mitbestimmung) mises en place progressivement après la seconde guerre mondiale ont représenté une étape cruciale mais encore insuffisante. Même aux Etats-Unis, où le droit à la syndicalisation a été combattu, des voix s’élèvent aujourd’hui pour accorder aux investisseurs en travail le droit de se choisir des représentants bénéficiant d’une majorité spéciale au sein des Conseils. Le choix du CEO – ou encore mieux de la CEO - comme celui de la stratégie de l’entreprise ou de la répartition des profits sont des enjeux trop importants pour les laisser aux seuls représentants des actionnaires. Ceux qui investissent leur travail dans l’entreprise, leur santé, en bref leur vie, doivent aussi pouvoir collectivement valider ces décisions.

Démarchandiser. Cette crise illustre aussi combien le travail ne devrait pas être traité comme une marchandise. Elle démontre que le mécanisme du marché ne peut être laissé seul en charge des choix collectifs fondamentaux. La création de postes dans le secteur des soins aux personnes, l’approvisionnement en matériel de survie, ont été soumis depuis des années à une logique de rentabilité. La crise révèle cet aveuglement. Il existe des besoins collectifs stratégiques qui doivent être immunisés de la marchandisation. Douloureusement, nos dizaines de milliers de morts nous le rappellent aujourd’hui. Ceux qui affirment encore le contraire sont des idéologues qui nous mettent tous et toutes en danger. La logique de rentabilité ne peut pas décider de tout. 

De même qu’il faut protéger certains secteurs des seules lois d’un marché non régulé, il faut aussi assurer à chacun l’accès à un travail qui lui permette d’assurer sa dignité. Une façon d’y parvenir est de créer une garantie d’emploi pour tous (job guarantee), offrant la possibilité à chaque citoyen de bénéficier d’un emploi. L’Article 23 de la Déclaration universelle des droits humains, consacre le droit au travail, au libre choix de son travail, à des conditions de travail équitables et satisfaisantes et à la protection contre le chômage. Dès lors, cette garantie d’emploi permettra non seulement à chacun de vivre dignement, mais aussi collectivement de décupler nos forces pour mieux répondre aux nombreux besoins sociaux et environnementaux auxquels nous faisons face. A la main des collectivités locales, la Garantie Emploi pour tous permettra notamment de contribuer à éviter l’effondrement climatique tout en assurant un avenir digne pour chacun. L’Union européenne doit se donner les moyens d’un tel projet dans le cadre de son Green Deal. En revoyant la mission de sa Banque centrale afin de financer ce programme nécessaire à notre survie, elle se rendra légitime dans la vie de chaque citoyen de l’Union. En apportant une solution contre-cyclique au choc de chômage qui vient, elle démontrera sa contribution à la prospérité sociale, économique et écologique, de nos sociétés démocratiques.

Dépolluer. Ne répétons pas le choix naïf de 2008 : la crise fut l’occasion de sauver les banques en approfondissant l’endettement public, sans qu’aucune condition ne soit mise à ces sauvetages. Si nos Etats interviennent pour sauver des entreprises aujourd’hui, il importe que celles-ci soient mises en conformité avec le cadre général de la démocratie. L’Etat, au nom de la société démocratique qu’il sert et qui la constitue, au nom aussi de sa responsabilité de veiller à notre survie environnementale, doit conditionner son intervention à des changements de cap dans la ligne stratégique des entreprises aidées. Il doit imposer – outre le respect de normes environnementales strictes - des conditions de démocratisation quant au gouvernement interne des entreprises. Car ce sont les entreprises gouvernées démocratiquement qui seront prêtes pour mener la transition écologique, celle dans lesquelles aussi bien les apporteurs de capital que les investisseurs en travail pourront faire entendre leurs voix et décider de concert des stratégies à mettre en œuvre. Cela n’étonnera personne : dans le régime actuel, l’arbitrage capital/travail/planète est toujours défavorable… au travail et à la planète. Les ingénieurs de l’Université de Cambridge, Cullen, Allwood et Borgstein (Envir. Sc. & Tech. 2011 45, 1711–1718) l’ont montré : 73% de la consommation mondiale d'énergie pourraient être économisés grâce à des « modifications réalisables des processus productifs » (achievable design changes). Mais ces changements impliquent une plus grande intensité de main-d'œuvre, et des choix souvent plus coûteux à court terme. Tant que les entreprises sont dirigées au seul profit des apporteurs de capitaux, dans quel sens penchera la décision à l’heure des coûts d'énergie dérisoires ? Malgré les défis de tels changements, certaines entreprises sociales ou coopératives - en poursuivant des objectifs hybrides à la fois financiers, sociaux, et environnementaux et en développant un gouvernement interne démocratique - ont d’ores et déjà démontré la crédibilité d’une telle voie.

Ne nous faisons aucune illusion. Abandonnés à eux-mêmes, la plupart des apporteurs de capitaux ne veilleront ni à la dignité des investisseurs en travail, ni à la lutte contre l’effondrement climatique. Un autre scenario est à portée de main : démocratiser l’entreprise et démarchandiser le travail. Et cela nous permettra de dépolluer la planète.

Download PDF

TRABAJO: DEMOCRATIZAR, DESMERCANTILIZAR, DESCONTAMINAR

¿Qué nos ha enseñado esta crisis? En primer lugar, que los seres humanos en el trabajo no pueden ser reducidos a meros “recursos”. El personal médico y farmacéutico, el personal de enfermería, de reparto, de caja… todas esas personas que nos han permitido sobrevivir durante este periodo de confinamiento son la viva muestra de ello. Esta pandemia ha revelado también cómo el trabajo en sí tampoco puede reducirse a mera “mercancía”. Los servicios de salud, atención y cuidados a colectivos vulnerables son actividades que deberíamos proteger de las leyes del mercado. De no hacerlo, correríamos el riesgo de acentuar aún más las desigualdades, sacrificando a las personas más débiles y necesitadas. ¿Qué hacer para evitar semejante escenario? Hay que permitir a los y las trabajadoras participar en las decisiones, es decir, hay que democratizar la empresa. Y hay también que desmercantilizar el trabajo, es decir, asegurar que la colectividad garantice un empleo útil a todas y todos. En este momento crucial, en el que nos enfrentamos al mismo tiempo a un riesgo de pandemia y a uno de colapso climático, estas dos transformaciones estratégicas nos permitirían no solo garantizar la dignidad de cada persona, sino también actuar colectivamente para descontaminar y salvar el planeta. 

Democratizar. Mientras quienes podemos, permanecemos confinadas, los (y especialmente, las) que forman parte del personal esencial, en particular las personas racializadas, migrantes y que trabajan en la economía informal, se levantan cada día para prestar servicio a los y las demás. Ellas son prueba de la dignidad del trabajo y de la ausencia de banalidad de su función, y demuestran un hecho clave que el capitalismo, en su afán por transformar a los seres humanos en meros “recursos”, intenta siempre invisibilizar: y es que, sin personas dispuestas a invertir su trabajo, no hay producción ni servicio que valga.

Por otra parte, los confinados (y, en especial, las confinadas) están movilizando todo lo que está en su mano para lograr, desde sus domicilios, mantener la actividad de sus organizaciones, demostrando así de forma masiva que quienes suponen que la gran preocupación de un empresario debe ser no perder de vista a un trabajador indigno de confianza para controlarlo mejor, están profundamente equivocados. Cada día, los y las trabajadoras evidencian que no son una “parte interesada” cualquiera de la empresa: son SU parte constitutiva. Sin embargo, se les niega aún con demasiada frecuencia el derecho a participar en el gobierno empresarial, monopolizado por quienes aportan capital.

Si nos preguntamos seriamente cómo podrían las empresas y la sociedad en su conjunto expresar su reconocimiento hacia los y las trabajadoras, parece evidente que tendría que aplanarse la curva para las remuneraciones más altas e iniciarse ésta desde un nivel más alto para el resto, pero dichos cambios no serían suficientes. Del mismo modo en que, después de las dos guerras mundiales, se otorgó el derecho de voto a las mujeres en reconocimiento de su contribución al esfuerzo de guerra, hoy resulta injustificable negarse a la emancipación de los y las inversoras de trabajo, y al reconocimiento de su ciudadanía en la empresa. Se trata de una transformación absolutamente necesaria.

En Europa, la representación de quienes invierten su trabajo en la empresa comenzó a establecerse a través de comités de empresa al acabar la Segunda Guerra Mundial. Pero estas “Cámaras” de representación de los y las trabajadoras se han quedado en órganos muy débiles, dependientes de la buena voluntad de los equipos de dirección designados por el accionariado. Estas Cámaras han sido incapaces de bloquear la dinámica propia del capital, que busca acumular para sí mismo, mientras destruye el planeta. Estas Cámaras de representación de los y las trabajadoras deberían en lo sucesivo ser dotadas de derechos similares a los de los consejos de administración, con el fin de someter el gobierno empresarial (es decir, la dirección al más alto nivel) a un sistema de doble mayoría.

En Alemania, Países Bajos y los países escandinavos, las diferentes formas de cogestión o codecisión (Mitbestimmung) que se pusieron progresivamente en marcha después de la Segunda Guerra Mundial representaron una etapa crucial, pero aún no basta para generar una verdadera ciudadanía en la empresa. Incluso en Estados Unidos, donde el derecho de sindicalización ha sido vigorosamente combatido, surgen hoy voces que piden otorgar a quienes invierten en trabajo el derecho de elegir representantes que cuenten con una mayoría cualificada en el seno de los consejos de administración. Nombrar al Director (o, mejor aún, a la directora) General, decidir sobre la estrategia empresarial, o sobre cómo se reparten los beneficios, son todas ellas cuestiones demasiado importantes como para ser dejadas exclusivamente en manos de la representación accionarial. Quienes invierten en la empresa su trabajo, su salud, y, en definitiva, su propia vida, deben tener asimismo la posibilidad de validar colectivamente tales decisiones. 

Desmercantilizar. Esta crisis ilustra también hasta qué punto el trabajo no debería tratarse como mercancía. La crisis demuestra que no podemos dejar decisiones colectivas tan importantes en manos de los mecanismos del mercado. La creación de puestos de trabajo en los sectores de cuidados y de atención primaria, o el abastecimiento de material y equipos de emergencia llevan años sometidos a la lógica de la rentabilidad, y esta crisis no hace sino sacarnos del engaño. Nuestras decenas de miles de fallecidos nos recuerdan que hay necesidades colectivas estratégicas que debieran quedar inmunizadas ante la mercantilización. Quienes aún afirmen lo contrario son ideólogos que nos ponen a todos en grave peligro. La lógica de la rentabilidad no puede decidirlo todo. Al igual que ciertos sectores han de protegerse de las leyes del mercado no regulado, también ha de poder garantizarse a cada cual un trabajo digno.

Una forma de alcanzar ese objetivo es a través de una Garantía de empleo, que ofrezca la posibilidad a cada ciudadano y ciudadana de tener un empleo. El artículo 23 de la Declaración Universal de los derechos humanos consagra el derecho al trabajo, a un trabajo libremente elegido, a condiciones de trabajo justas y satisfactorias, y a una protección contra el desempleo. En este sentido, la Garantía de empleo permitiría no solo que toda persona se ganara la vida dignamente, sino también que, colectivamente, multiplicáramos nuestras fuerzas para responder mejor a las numerosas necesidades sociales y medioambientales a las que nos enfrentamos. Una Garantía de Empleo puesta a disposición de las comunidades y administraciones locales permitiría, en concreto, contribuir a evitar el colapso climático, y al mismo tiempo garantizar un futuro digno a todas las personas. La Unión Europea debería poner los medios necesarios para impulsar semejante proyecto en el marco de su Green Deal. Si revisara la misión de su Banco Central, para que éste pudiera financiar tal programa, necesario para nuestra supervivencia, la UE se ganaría la legitimidad en la vida de todos y cada uno de los ciudadanos y ciudadanas de la Unión. Ofreciendo una solución anticíclica al choque que se avecina en términos de desempleo, la UE demostraría su compromiso con la prosperidad social, económica y ecológica de nuestras sociedades democráticas. 

Descontaminar.  No repitamos los errores de 2008: aquella crisis se saldó con el rescate incondicional del sector financiero, profundizando la deuda pública. Si nuestros estados vuelven hoy a intervenir la economía, es importante que al menos pueda exigirse a las empresas beneficiarias su adecuación al marco general de la democracia. El Estado, en nombre de la sociedad democrática a la cual sirve y que lo constituye, y en nombre también de su responsabilidad para velar por nuestra supervivencia medioambiental, debe condicionar su intervención a cambios en la orientación estratégica de las empresas intervenidas. Más allá del cumplimiento de estrictas normas medioambientales, debe imponer condiciones de democratización en cuanto al gobierno interno de las empresas. Porque las empresas mejor preparadas para impulsar la transición ecológica serán, sin lugar a duda, las que cuenten con gobiernos democráticos; aquellas en las que tanto inversoras de capital como de trabajo puedan hacer oír su voz y decidir de común acuerdo las estrategias a poner en práctica. Esto no debe sorprender: bajo el régimen actual, el compromiso capital/trabajo/planeta resulta siempre desfavorable al trabajo y al planeta. Como han demostrado los ingenieros de la Universidad de Cambridge Cullen, Allwood y Borgstein (Envir. Sc. & Tech. 2011 45, 1711–1718), si se establecieran “modificaciones realizables en los procesos productivos”, podría ahorrarse un 73% del consumo mundial de energía. Pero estos cambios implicarían más mano de obra, y decisiones a menudo más costosas a corto plazo. Mientras las empresas sigan administrándose exclusivamente en beneficio de quienes aportan capital, ¿de qué lado creen ustedes que se decantará la decisión, en un momento en que el coste de la energía es irrisorio?

A pesar de los desafíos que tales cambios implican, algunas cooperativas o empresas de la economía social y solidaria, proponiéndose objetivos híbridos (financieros a la par que sociales y medioambientales), y desarrollando gobiernos internos más democráticos, han demostrado ya que ésta es una vía creíble.

No nos hagamos ilusiones. Dejados a su suerte, la mayor parte de quienes aportan capital no se preocuparán ni de la dignidad de las personas que invierten su trabajo, ni de la lucha contra el colapso climático. Tenemos, en cambio, otro escenario mucho más esperanzador al alcance de la mano: democratizar la empresa y desmercantilizar el trabajo. Lo que nos permitirá descontaminar el planeta.

Translated by Sarah Lafuente Hernandez (University of Brussels–ETUI)

Download PDF

Arbeit: Demokratisieren, dekommodifizieren, nachhaltig gestalten

Arbeitende Menschen sind sehr viel mehr als bloße "Ressourcen". Dies ist eine der zentralen Lehren aus der gegenwärtigen Krise. Die Pflege von Kranken, die Lieferung von Lebensmitteln, Medikamenten und anderen lebensnotwendigen Gütern, die Beseitigung unseres Abfalls, das Auffüllen der Regale und das Bedienen der Kassen in unseren Lebensmittelgeschäften – die Menschen, die das Leben durch die COVID-19 - Pandemie hindurch am Laufen halten, sind der lebende Beweis dafür, dass Arbeit nicht auf eine bloße Ware reduziert werden kann. Die Sorge um die menschliche Gesundheit und die Versorgung der Schwächsten kann nicht alleine von Marktkräften geregelt werden. Sonst laufen wir Gefahr, die Ungleichheiten so weit zu verschärfen, dass wir das Leben der am stärksten benachteiligten Gruppen aufs Spiel setzen. Wie lässt sich ein solches Szenario vermeiden? Durch die Beteiligung der Arbeitnehmerinnen und -nehmer an Entscheidungen, die ihr Leben und ihre Zukunft am Arbeitsplatz betreffen – durch die Demokratisierung der Unternehmen. Und indem man Arbeit dekommodifiziert – indem eine nützliche Beschäftigung für alle gemeinsam garantiert wird. Angesichts der enormen Gefahr einer Pandemie und eines ökologischen Zusammenbruchs würden es uns diese strategischen Veränderungen ermöglichen, die Würde aller Bürgerinnen und Bürger zu bewahren und gleichzeitig die kollektive Kraft und Anstrengung zu bündeln, die wir brauchen, um unser gemeinsames Leben auf diesem Planeten zu erhalten. 

Warum demokratisieren? Jeden Morgen stehen Männer und Frauen – besonders auch die Angehörige von Minderheiten, Migrantinnen und Migranten und diejenigen in der informellen Ökonomie – auf, um denjenigen unter uns Dienste zu leisten, die in Quarantäne bleiben können. Die Würde ihrer Arbeit erfordert keine andere Erklärung als den Begriff "systemrelevante Tätigkeit". Dieser Begriff enthüllt auch einen entscheidenden Umstand, den der Kapitalismus schon lange mit einem anderen Begriff unsichtbar zu machen versuchte: Menschen sind nicht nur eine Ressource unter vielen, auch wenn der Begriff "Human Resources" das impliziert. Ohne diejenigen, die ihre Arbeitskraft investieren, gäbe es keine Produktion und keine Dienstleistungen.

Diejenigen Männer und Frauen dagegen, die in Quarantäne sind, stehen jeden Tag in ihren Häusern auf, um aus der Ferne die Aufgaben der Organisationen zu erfüllen, für die sie arbeiten. Sie beweisen denjenigen das Gegenteil, die glauben, dass man Angestellten nicht zutrauen kann, ihre Arbeit ohne Aufsicht zu erledigen, und dass sie Überwachung und externe Disziplin benötigen. Sie führen Tag für Tag vor, dass Arbeitnehmerinnen und Arbeitnehmer nicht nur eine Art von „stakeholdern“ unter vielen sind: Sie sind der Schlüssel zum Erfolg ihrer Arbeitgeberinnen und Arbeitgeber. Sie sind die Kerngruppe des Unternehmens, aber dennoch sind sie meist von der Beteiligung an der Führung der Unternehmen ausgeschlossen – ein Recht, das von der Kapitalseite monopolisiert wird.

Wenn man sich ernsthaft fragt, wie die Unternehmen und die Gesellschaft als Ganzes diese Beiträge ihrer Mitarbeitenden in Krisenzeiten anerkennen könnten, ist die Antwort: Demokratisierung. Gewiss, wir müssen die gähnende Kluft der Einkommensungleichheit schließen und die Mindestlöhne erhöhen – aber das allein reicht nicht aus. Nach den beiden Weltkriegen war der unbestreitbare Beitrag der Frauen zur Gesellschaft ein wichtiger Faktor dafür, ihnen das Wahlrecht zuzugestehen. Jetzt ist es aus den gleichen Gründen an der Zeit, den Arbeitnehmerinnen und Arbeiternehmern Stimmrechte in den Firmen zu verleihen.

Seit dem Ende des Zweiten Weltkriegs gibt es in Europa die Vertretung von Arbeitnehmerinnen und Arbeiternehmern durch Betriebsräte. Diese Vertretungsorgane haben jedoch oft nur eine schwache Stimme in der Unternehmensleitung und sind den Entscheidungen der von den Aktionärinnen und Aktionären ernannten Führungsriegen untergeordnet. Sie waren nicht in der Lage, die unerbittliche Dynamik der Kapitalakkumulation zu verhindern, die immer stärker zur Zerstörung unserer Umwelt beiträgt. Diesen Arbeitnehmervertretungen sollten vergleichbare Rechte eingeräumt werden wie den Aufsichtsräten. Die Unternehmensleitung (d.h. die oberste Führungsebene) könnte verpflichtet werden, für Entscheidungen doppelte Mehrheiten zu erhalten: sowohl von einer Arbeitnehmer- als auch von einer Aktionärskammer. In Deutschland, den Niederlanden und Skandinavien waren verschiedene Formen der Mitbestimmung, die nach dem Zweiten Weltkrieg nach und nach eingeführt worden waren, ein entscheidender Schritt, um den Arbeitnehmerinnen und Arbeiternehmern eine Stimme zu geben – aber sie reichten nicht aus, um echte Teilhabe in den Unternehmen zu schaffen. Sogar in den Vereinigten Staaten, wo das Recht auf gewerkschaftliche Organisation stark unterdrückt wurde, wird inzwischen zunehmend gefordert, Arbeitnehmerinnen und Arbeitnehmern das Recht einzuräumen, Delegierte mit einer qualifizierten Mehrheit in die Aufsichtsräte zu wählen. Fragen wie die Wahl des – oder auch der! - CEO, die Festlegung wichtiger Strategien und die Gewinnverteilung sind zu wichtig, um sie den Aktionärinnen und Aktionären allein zu überlassen. Diejenigen, die ihre Arbeit, ihre Gesundheit, ja, ihr Leben, in eine Firma investieren, sollten auch das kollektive Recht haben, derartigen Entscheidungen zuzustimmen oder ein Veto einzulegen. 

Warum dekommodifizieren? Diese Krise zeigt auch, dass Arbeit nicht als Ware behandelt werden darf, dass nicht Marktmechanismen allein das Sagen über die Entscheidungen haben können, die für unsere Gesellschaften so zentral sind. Seit Jahren unterliegen die Schaffung von Arbeitsplätzen und die Beschaffung von Material im Gesundheitssektor dem Prinzip der Profitabilität; heute zeigt die Pandemie, wie sehr dieses Prinzip uns blind gemacht hat. Bestimmte strategische und kollektive Bedürfnisse müssen gegen Rentabilitätsüberlegungen immun gemacht werden. Die weltweit steigende Zahl der Todesopfer mahnt schmerzhaft daran, dass einige Dinge niemals als Ware behandelt werden dürfen. Diejenigen, die weiterhin das Gegenteil behaupten, folgen Ideologien, die uns alle in Gefahr bringen. Die Rentabilitätslogik kann nicht alles entscheiden, und bestimmte Bereiche müssen vor unregulierten Marktkräften geschützt werden, während gleichzeitig jedes Individuum Zugang zu einer Arbeit, die mit der eigenen Würde vereinbar ist, haben sollte.

Ein Weg, um dies zu erreichen, ist die Schaffung einer Arbeitsplatzgarantie („job guarantee“). Artikel 23 der Allgemeinen Erklärung der Menschenrechte erinnert uns daran, dass jeder Mensch „das Recht auf Arbeit, auf freie Berufswahl, auf angemessene und befriedigende Arbeitsbedingungen sowie auf Schutz gegen Arbeitslosigkeit“ hat. Eine Arbeitsplatzgarantie würde nicht nur jeder Bürgerin und jedem Bürger Zugang zu einer Arbeit bieten, die ein Leben in Würde ermöglicht, sie würde auch unsere kollektive Fähigkeit entscheidend stärken, die vielen drängenden sozialen und ökologischen Herausforderungen zu bewältigen, vor denen wir gegenwärtig stehen. Eine Arbeitsplatzgarantie würde es den Regierungen ermöglichen, auf lokaler Ebene menschenwürdige Arbeit bereitzustellen und gleichzeitig zu den immensen Anstrengungen im Kampf gegen den ökologischen Zusammenbruch beizutragen.

Die Europäische Union muss ein solches Projekt in ihren Green Deal aufnehmen. Eine entsprechende Änderung in der Mission der Europäischen Zentralbank – so dass sie dieses für unser Überleben notwendige Programm finanzieren kann – würde ihre Legitimität im Leben all ihrer Bürgerinnen und Bürger sichern. Als antizyklische Lösung für die explodierende Arbeitslosigkeit, die sich abzeichnet, würde ein derartiges Programm einen entscheidenden Beitrag zum Wohlstand der EU leisten.

Nachhaltigkeit. Wir sollten jetzt nicht mit der gleichen Naivität wie 2008 vorgehen, als wir auf die Wirtschaftskrise mit einer Rettungsaktion ohne Auflagen reagierten, die die Staatsverschuldung in die Höhe trieb, ohne eine Gegenleistung zu verlangen. Wenn unsere Regierungen in der gegenwärtigen Krise eingreifen, um Unternehmen zu retten, dann müssen auch Unternehmen in die Pflicht genommen werden, die allgemeinen Grundbedingungen der Demokratie erfüllen. Unsere Regierungen müssen ihre Hilfe für Unternehmen von bestimmten Änderungen in deren Strategien abhängig machen – im Namen der demokratischen Gesellschaften, denen die Regierungen dienen und durch die sie konstituiert werden, und im Namen ihrer Verantwortung, unser Überleben auf diesem Planeten zu sichern. Zusätzlich zur Einhaltung strenger Umweltnormen müssen die Unternehmen bestimmte Bedingungen demokratischer Governance erfüllen. Ein erfolgreicher Übergang von der Umweltzerstörung zur Umweltsanierung und -erneuerung wird am ehesten von demokratisch regierten Unternehmen ausgehen, in denen die Stimmen derjenigen, die ihre Arbeitskraft investieren, bei strategischen Entscheidungen das gleiche Gewicht haben wie die derjenigen, die ihr Kapital investieren. Wir hatten mehr als genug Zeit, um zu sehen, was passiert, wenn Arbeit, unser Planet und Kapitalgewinne unter dem gegenwärtigen System gegeneinander ausgespielt werden: Arbeit und der Planet verlieren immer. Dank der Forschung der Fakultät für Ingenieurwesen der Universität Cambridge (Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711-1718) wissen wir, dass "erreichbare Designveränderungen" den globalen Energieverbrauch um 73% senken könnten. Aber diese Änderungen sind arbeitsintensiv und erfordern Entscheidungen, die auf kurze Sicht oft kostspieliger sind. Solange Firmen rein auf die Maximierung der Kapitalgewinne ausgerichtet sind – und dies in einer Welt, in der Energie billig ist – gibt es keine Gründe, diese Änderungen vorzunehmen. Sozial orientierte oder genossenschaftlich geführte Unternehmen dagegen verfolgen hybride Ziele verfolgen, bei denen finanzielle, soziale und ökologische Erwägungen berücksichtigt werden und werden demokratisch geführt. Sie beweisen, dass ein solcher Weg gangbar ist. 

Machen wir uns nichts mehr vor: Die meisten Kapitalanlegerinnen und -anleger werden sich, wenn sie sich selbst überlassen sind, weder um die Würde der Beschäftigten kümmern, noch werden sie den Kampf gegen die ökologische Katastrophe führen. Es gibt eine Alternative: Demokratisieren wir die Unternehmen, dekommodifizieren wir die Arbeit, hören wir auf, Menschen als Ressourcen zu behandeln – damit wir uns gemeinsam um die Erhaltung des Lebens auf diesem Planeten kümmern können.

Translated by Lisa Herzog (University of Groningen)

Download PDF

 劳动：民主化, 去商品化, 洁净化

参与劳动和工作的人们远不应被认为只是一种“资源”， 这是当前危机带来的核心教训之一。他们照顾病人，递送食物、药物和其他生活必需品；他们清理废物垃圾，保证商店中有足够的日用品以及买卖的正常运行。在当前新型冠状病毒病大流行下，他们的存在保证了我们的生活能够继续，这一切生动地证明了劳动不能仅仅被视为商品。与此同时，仅凭市场力量也无法管理人类健康和提供对最弱势群体的照顾。如果我们将这些领域完全留给市场掌控，那我们就会面临加剧当前不平等状况的风险，甚至会牺牲最弱势群体的生命。要怎样才能避免这种不可接受的状况？ 首先要让员工参与到与其工作和生活有关的决定的拟定过程当中，从而使得企业民主化。其次要促进劳动去商品化，从集体层面保证大众的优越就业机会。特别是当我们面临疾病大流行和自然环境崩坍瓦解的巨大风险时，执行这些战略性改革才能让我们在确保公民尊严的同时在全世界范围内集结共同维护生命所需的集体力量和努力。

为什么要让企业民主化？大量劳动者们日夜勤恳地为我们当中那些需要接受隔离的群体服务。人们称他们为“关键劳动者”（essential worker），这就足以体现出他们的尊严和他们绝不平凡的职业。这一称呼揭示了上述的关键事实，而资本主义一直试图——通过另一个称谓，“人力资源”——来掩盖这一事实。但事实上劳动工作者并不仅仅是资源，他们更是投资者。因为没有劳动投资者，就不会有任何生产，服务或者生意。

日日夜夜，勤勤恳恳，被隔离的人们在他们的家中远程履行他们所在机构交给他们的任务。有人认为员工在没有监督的情况下不能被信任，他们要求对工人进行格外的监督和并加强纪律规范。远程工作成功地驳斥了这一论点。 劳动者每日反复地证明着他们不单只是利益相关者，他们是企业的关键组成部分，但尽管如此，他们仍然被排除在参与其工作管理权力之外，因为管理权力是一项只由资本投资者垄断的权力。

在当前的危机时刻，我们深刻地认识到劳动工作者的贡献必须得到企业以及整个社会的进一步的认识，当然我们必须填补日益加剧的不平等的收入鸿沟，并且提高最低收入水平，但是仅仅如此是不够的。 历史上，两次世界大战之后，妇女们对社会付出的不可否认的贡献帮助她们获得了选举权。 同样地，劳动者在这次全球范围内的流行病中做出的贡献足以证明他们应当获得企业中的公民权。

在欧洲，虽然自从第二次世界大战以来，以劳动进行投资的一方可以由工作委员会来代表。然而，这些代表机构在企业管理层中的声音仍然微弱，并且需服从股东任命的高管团队的决定。他们受限的发言权一直以来无法阻止或者减慢资本急剧持续的增长，而其增长对环境的破坏更是巨大的，然而劳动投资者对此话题却没有发言权。因此，劳动投资者应当被授予与董事会类似的权力。 为此，“企业政府”（即最高管理者）需获得股东以及劳动投资者代表的双重投票通过。德国，荷兰或者斯堪的纳维亚国家，都逐步在第二次世界大战后建立了不同形式的共同决定机制（mitbestimmung），这被视为是给予劳动者更多发言权的重要的进步，但是始终不足以在企业中为劳动者建立实际的公民身份。甚至在工人组织权和工会权利都受到一定程度的压制的美国，人们对于赋予劳动投资者权力去选举董事会中的绝大多数代表席位的呼吁都在日益增长。譬如首席执行官席位的选择，此席位涉及制定极为重要的主要企业战略以及利润分配等问题，不能单单只由股东来选择。 通过劳动完成的投资是一个人的体力（身）以及脑力（心）以及生命的共同投资，那么他们也应当获得对于这些话题的相对决定权。

为什么要去商品化？ 因为这场危机明确地表明了劳动不应该被视为商品, 而且不能够单靠市场机制来定夺对整体社会和大众的决定。近年来，卫生部门的工作和用品被一直要求遵循以盈利为主的原则来管理。如今，大流行病揭示了这一原则的极度盲目。因为某些战略的和集体的需求是不能够单纯的以市场盈利为准的。全球范围内不断增长的令人震惊的死亡人数今天正在提醒我们，有些东西是绝不能被单纯视为商品的。 那些继续反驳的人正在用他们危险的意识形态置我们于困境之中。当涉及到健康和生命的时候，利润更是一条无法让人容忍的标尺。 

促进劳动去商业化意味着保护某些领域免受所谓的“自由市场”法则的控制，这也能够同时确保所有人都能获得工作及其带来的尊严。一个有效的方案即是创建公共工作保障，为所有公民提供劳动的权利。《世界人权宣言》第二十三条告诉我们，任何人都有劳动就业的权利。公共工作保障不仅能够为每个公民提供使他们有尊严地生活的工作机会，而且还将极大地增强我们的集体力量，以应对我们目前面临的许多紧迫的社会以及环境问题的挑战。有保证的就业可以促使政府加强与地方社区合作，以提供有尊严的工作，同时努力与自然环境的崩溃作斗争。在全球范围内，随着失业率的飙升，工作保障计划可以在确保我们民主制度中的社会、经济和环境稳定方面发挥至关重要的作用。欧盟可以将此类项目纳入“绿色新政”中。欧洲中央银行对资金的合理投入关系到欧盟的成败，因此它的职能应该被重新界定，这能使它在欧洲人民的生活中获得一个正当合理的地位。面临即将降临的爆炸性的大范围失业和经济不景气，反周期策略将会对欧盟的社会、经济和化境等各方面长期发展做出重要贡献。

至于洁净化： 我们不应该重复2008年做出的幼稚决策，当时人们无条件的增加了公共债务以救助银行等金融机构。面对此次危机，如果我们的政府再次介入拯救企业，那么企业必须以推进其民主化为受援助的基本条件。以服务和组建其民主社会为名义，以确保我们在地球上生存责任的名义，我们的政府必须将对企业的援助作为条件以促进企业的改革。除了要求企业遵守严格的环境标准外，“企业政府”需要推进内部民主化管理。因为民主化管理的企业已经为领导经济的绿色转型做好了准备，在民主管理的企业中，劳动投资者和资本投资者的声音一样重要，特别在做战略决定的时候。人人皆知在当前大环境下， 资本主义无法调理资本收益和工作劳动者利益以及环境利益的冲突。得益于剑桥大学工程系的研究（Cullen，Allwood和Borgstein，Envir. Sci. ＆Tech. 2011 45，1711–1718），我们知道“可实现的变更设计”可以将全球能源消耗减少73％ ， 但是这些变化涉及生产方式的改变：大量增加劳动者密集度，一个短期内相对昂贵的选择。 问题在于，在如今全球能源价格极低的情况下， 如果企业继续以寻求为其资本投资者短期最大利润为目的运营方式，怎样才能找到施行绿色改革的动力？尽管面对这样的改革挑战，个别具有强烈社会意识的或者合作经营型企业——这种企业着力于兼顾经济效益、社会福利和环境保护等不同目标，和推进民主化的企业内部管理——已经显现出了这种积极影响的巨大潜力。 

我们不能够再自欺欺人了。在没有制衡的情况下，大多数资本投资者无法关心劳动投资者的尊严，也无从领导与自然环境崩坍瓦解的斗争。另一个选项是可能的，即推进企业民主化，推动劳动去商品化，停止将劳动者视为资源，以便让我们能够共同携手维持地球上的生命的延续。

Download PDF

 働くこと―民主化、脱商品化、自然の修復

働く人間は、資源よりも尊い。これは、現在の危機の示す重要な教訓の一つである。病人の介護、食料・医薬品・そのほか生活必需品の配達、ゴミの清掃、スーパーの棚への品の補充やレジ打ち――新型コロナウィルス感染症の世界的爆発の中で、私たちの生活維持のために貢献している人々は、労働力は単なる商品ではないという事実の生きる証拠だ。市場の力は、人々の健康と最も脆弱な立場にある人たちを保護することはできない。もし彼らを市場に委ねてしまえば、最も恵まれない人々の命を奪うほど、不平等が拡大する危険性がある。こうした認めがたい状況は、いかに回避され得るのか。それは、職場での働き方や将来に関わる決定に労働者が関与するような、企業の民主化でしか達成されない。すなわち、労働の脱商品化―― 全ての人に有用な雇用を共同で保証することだ。私たちは、感染症の世界的流行と環境破壊という、かつてない危機に直面している。地球上で私たちの生活を共に維持していくために必要な力と努力を結集させて、このような戦略的な変化を促すことができれば、あらゆる市民の尊厳を守ることができるはずだ。 

なぜ民主化が必要なのか。私たちのように隔離を許された人間に奉仕するため、朝から働く人々がいる。彼らや彼女らの中には、夜通し働く者もいる。「エッセンシャルワーカー（生活必須職従事者）」という雄弁で簡潔な言葉は、こうした労働の尊さを示すものだ。この言葉は、資本主義が「人材」という言葉で常に隠蔽してきた重大な事実を暴くものだ。すなわち、人間は、数ある資源に数えられるものではない。労働に投資する者がいなければ、生産、サービス、企業はそもそも存続することができないのだから。

自宅で隔離している人々は、遠く離れた自身の組織から与えられた使命を果たすため働いている。彼らや彼女らは、場合によって夜まで働くだろう。これらの人々は、従業員は命令がなければ仕事をせず、労働者には監視と規律が必要だと考えている人たちが間違っていることを証明している。彼らや彼女らは、雇用主にとって労働者が単なる利害関係者ではなく、その成功の鍵を握る者であることを日夜、証明しているのだ。つまり労働者は、企業を支える中心的な存在である。それにもかかわらず、資本投資家が権利を独占しているため、職場の統治に参加できないままでいる。

危機時の従業員による貢献に対して、企業や社会は民主主義を提供することで応えなければならない。確かに、私たちは拡大する所得格差を糺し、最底辺にある者の所得を向上させなければならない。しかし、それでは不十分だ。二つの世界大戦後、誰しもが認める女性たちの社会への貢献によって、彼女らには選挙権がもたらされた。同じように、労働者にも参加の権利が与えられるべき時が来ている。 

ヨーロッパでは、第二次世界大戦を経て、職場の労働者を代表する労働者評議会が発足した。しかし、この労働者の代表機関は、企業統治に対する大きな発言権を持たされず、株主が任命する経営陣の選択に従うままだった。労働者を代表する組織は、環境破壊をも生んだ、かつてないほどの力をもった利己的な資本蓄積の容赦ない勢いを止めることはもちろん、弱めることさえできなかった。これら組織には、今すぐ取締役会が持つ権利と同等の権利が与えられるべきだ。その実現には、企業統治（つまり経営陣）に対して、株主と労働者の代表組織の双方による承認が条件となるだろう。第二次世界大戦後、ドイツやオランダ、北欧諸国で徐々に導入された様々な共同決定制度は、労働者の発言権獲得のための極めて重要な礎となった。しかし、企業内に本当の市民権を創り出すには至っていない。労働者の組織化や労働組合の権利が常に制限されたアメリカでは、取締役会の議決に参加できる権利を労働者に与えることを求める声が、現在、高まっている。CEOの任命や企業戦略の策定、利益の配当といった重要な決定を株主だけの権利に留めてはならない。労働による奉仕、つまり労働者の心身と健康からなる生そのものの奉仕がどうあるべきかの決定への同意や反対は、集合的な権利として認められなければならない。

なぜ脱商品化が求められるのか――危機はまた、労働は商品として扱われるべきではなく、私たちのコミュニティに多大な影響を与える選択を市場メカニズムだけに任せてもならないことを示している。長年もの間、健康保健領域の雇用と供給は、収益性という基本原則に従ってきた。感染症の世界的流行は、この原則によって私たちがいかに事の本質を見誤ることになったかを曝け出した。特定の戦略的かつ集合的な要求は、決して収益性の原則に含めてはならない。世界の死者数の増加は、商品として絶対に扱ってならないものがあることを私たちに教えている。そのことを否定する者たちは、危険なイデオロギーによって私たちを危険にさらすことになる。地球に生きる私たちの健康や生命に関わるものである限り、収益性を尺度とするのはあってならないことだ。 

労働の脱商品化とは、「自由市場」と呼ばれる法則から特定領域を守ることだ。それは、あらゆる人々が働けること、これに伴う尊厳を約束することでもある。そのための方法のひとつは、雇用を保証することだ。「世界人権宣言」は、あらゆる人が働く権利を持つと謳っている（第23条）。雇用の保証は、各市民が尊厳を持って生きられる仕事に従事することを可能にするだけでなく、私たちが今直面している多くの喫緊の社会問題や環境問題に対処できる集合的な能力を決定的に高めることにもなる。例えば、雇用の保証があることで、政府は地域コミュニティを通じて、環境保護のための尊厳ある仕事を提供することができるかもしれない。世界中で失業者が急増する中、雇用保証のプログラムは、私たち民主的社会の社会、経済、自然環境をより安定的なものとするために非常に重要な役割を果たし得る。EUは、欧州グリーンディールにこうしたプロジェクトを含めることができる。ECBの機能を見直して、私たちの生存に欠かせないこうした計画に資金を提供できるようにすれば、EUに暮らす人々と市民の生活に正当な地位を占めることができるだろう。失業者の急増に対して、反景気循環的な解決策としてのこのプログラムは、EUの繁栄への重要な足掛かりとなることを約束しよう。 

自然環境の修復――私たちは、2008年の経済危機時のように、無条件な公的資本注入によって債務を膨らませるような過ちを再び犯すべきではない。現在の危機に対して、私たちの政府が企業救済へと乗り出すのであれば、企業も同じく民主主義の一般的な基本的条件を満たすことに乗り出さなければならない。政府が奉仕し、自らを構成する民主的社会、そして地球上での私たちの生存に責任を持つのであれば、救済は企業の一定の行動変化を条件としなければならない。企業には、厳しい環境基準を守ることに加え、民主的な企業統治のための一定条件を満たすことが求められるべきだ。環境破壊からの修復と再生を成功裏に行うのは、戦略的な決定に際して資本投資家の意見と同等に労働者の意見が尊重されるような、民主的に統治された企業だろう。労働、地球、資本の現システム内での配置が続けば、何が起きるのか、私たちはすでに知っている。労働と地球は常に敗者であり続けているのだ。他方で、ケンブリッジ大工学部の研究（Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711-1718）は、「実現可能なデザイン変更」を通じて世界のエネルギー消費量を73%も減らせられることを、私たちに教えてくれている。しかし、である。この種の変更は労働集約的なものであることから、短期的にはよりコストを強いる選択となる。企業が資本投資家の利益を最大化することを追い求め、さらにエネルギーが安価に入手できる世界では、そのような変化は起こりようがない。移行に立ちはだかる障害がないわけではない。それでも、財務・社会・環境を考慮するハイブリッドな目標を追求し、内部では民主的な統治を行って、社会に優しく、協同的な事業者が存在していることは、こうしたポジティブな価値に可能性があることを示している。

これ以上、自らを誤魔化すことはやめよう。資本投資家に任せきりにすれば、労働者の尊厳は守られず、環境破壊との戦いに勝つこともできない。異なる選択肢がある。それは、企業の民主化と労働の脱商品化であり、この地球上の生を維持するために共に力を尽くすため人間を資源として取り扱うのを止めることなのだ。

Translated by Mitsuhiro Urano (Kwansei Gakuin University) &
Toru Yoshida (Hokkaido University)

Download PDF

노동: 민주화, 탈상품화, 환경 복원

노동하는 인간은 ‘자원(resources)’을 훨씬 넘어서는 존재다. 이는 현재의 위기가 보여주는 중요한 교훈이다. 아픈 이를 돌보고, 음식·의약품 및 생필품을 전달하며, 쓰레기를 치우고, 식료품점에서 물건을 채우고 계산대에서 일하는 사람들, 즉 코로나19 팬데믹 상황에서도 삶을 지속시켜주는 이들이야말로 노동이 단순히 상품으로 치부되어서는 안 됨을 보여주는 살아 있는 증거이다. 인간의 건강과 취약계층 보호는 시장원리만으로 해결할 수 없다. 이러한 부분을 전적으로 시장에만 맡겨둔다면 가장 취약한 계층의 삶이 박탈될 정도로 불평등이 심화되는 위험을 안게 될 것이다. 이처럼 용납할 수 없는 상황을 피하는 방법은 무엇인가? 노동자가 직장에서 자신의 삶과 미래가 관련된 결정에 참여할 수 있도록 하는 것, 즉 기업을 민주화하는 것이다. 그리고 모두에게 유용한 일자리를 보장함으로써 노동을 탈상품화하는 것이다. 팬데믹과 환경파괴라는 전례 없는 위기에 직면한 가운데, 이러한 전략적 변화를 이룬다면 지구상에서 우리 모두의 삶을 지속시키기 위한 공동의 노력과 힘을 이끌어내고 모든 시민의 존엄성을 보장할 수 있을 것이다. 

왜 민주화인가? 남녀 가릴 것 없이, 특히 소수 인종의 구성원과 이주민 및 비공식 경제 종사자들은 격리 상태에서도 지낼만한 여력이 있는 이들을 위해 밤낮으로 일한다. 이들 직업의 존엄성은 ‘필수 노동자(essential worker)’라는 웅변적이고도 간결한 용어가 단적으로 표현해준다. 이 용어는 자본주의가 ‘인적 자원(human resources)’이라는 용어 뒤에 숨어 늘 감추고자 했던 중요한 사실을 드러내는 것이기도 하다. 인간은 단지 여러 자원 중 하나가 아니다. 노동 공급자가 없다면 생산도, 서비스도, 사업도 결코 존재할 수 없다.

격리 중인 사람들은 자신이 속한 조직의 사명을 완수하기 위해 매일 아침 집에서 일어나 밤까지 근무한다. 이들은 감독 없이는 직원 스스로 업무를 수행할 수 없다 믿으며 감시와 외부적 규율이 필요하다고 믿는 사람들이 틀렸음을 증명하고 있다. 또한 노동자가 단지 여러 이해 당사자 중 하나에 불과한 것이 아니라 고용주의 성공 여부를 좌우할 열쇠를 쥐고 있음을 밤낮으로 보여준다. 노동자는 기업의 핵심 구성원임에도 불구하고 직장의 지배구조에서 대부분 배제되어 있으며, 이러한 참여권은 자본 투자자들이 독점하고 있다.

기업과 사회 전체가 위기의 시기에 노동자의 공헌을 인정하는 방법은 민주주의로 응하는 것이다. 점차 심화되는 소득 불평등을 해소하고 소득 최저선(income floor)을 높여야 하는 것은 분명하지만, 이것만으로는 충분치 않다. 두 차례의 세계대전을 치른 후, 부인할 수 없는 여 성들의 사회 공헌은 여성이 참정권을 얻는 데 도움이 되었다. 이와 마찬가지로, 이제는 노동 자에게 참정권을 부여해야 할 때다.

제2차 세계대전 종전 이후 유럽에서는 종업원평의회(Work Councils)라는 제도를 통해 직장내 노동자를 대표해 왔다. 그러나 이러한 대표기구는 기업지배구조에서 기껏해야 미미한 정도의 발언권을 가질 뿐이며 주주가 임명한 경영진의 결정에 종속되어 있다. 이 기구는 환경파괴에 강력한 영향을 미치는 이기적인 자본 축적의 거침없는 질주를 막지도, 심지어 늦추지도 못한다. 이제 노동자 대표기구에도 이사회가 행사하는 것과 유사한 권리를 부여해야 한다. 이를 위해 기업지배구조(최고 경영진)에 대해서 주주뿐만 아니라 노동자를 대변하는 회의체로부터 이중의 과반수 승인을 받도록 요구할 수 있을 것이다. 독일, 네덜란드 및 스칸디나비아 국가의 경우 제2차 세계대전이 노동자에게 발언권을 부여하는 중요한 계기가 되면서, 이후 다양한 형태의 공동결정제도(mitbestimmung)가 점진적으로 도입되었다. 하지만 기업 내 실질적인 시민권을 형성하기에는 여전히 미흡하다. 노조의 조직과 권리가 상당히 억압된 미국에서조차 이사회에서 과반수의 지지로 대표를 선출할 수 있는 권리를 노동자에게 부여하자는 요구가 점차 커지고 있다. CEO 선임, 주요 전략 수립 및 이익 배분 등은 주주에게만 맡겨 두기에 너무나 중요한 사안들이다. 개인의 노동 투자, 즉 개인의 몸과 마음, 건강, 개인의 삶 자체를 투자하는 일에는 이러한 결정들을 승인하거나 거부할 수 있는 집단적 권리가 수반되어야 한다.

왜 탈상품화인가? 지금의 위기는 노동이 상품으로 취급되어서는 안 되며 우리 사회에 깊숙이 영향을 미치는 선택을 시장 기제에만 맡겨두어서는 안 된다는 점을 보여주고 있다. 지금까지 수년간 보건 부문의 일자리와 공급은 수익성이라는 기본 원칙에 좌우되어 왔는데, 오늘날 팬데믹은 그 원칙이 우리를 얼마나 잘못된 길로 빠져들게 했는지 잘 드러내고 있다. 특정한 전략적·집단적 요구는 수익성 원칙에 영향받아서는 안 된다. 전 세계적으로 증가하고 있는 코로나19 사망자 수는 절대 상품으로 취급해서는 안 되는 것들이 있음을 뼈아프게 상기시켜준다. 이와 상반된 주장을 고수하는 이들은 그들의 위험한 사상으로 우리를 위태롭게 하고 있다. 우리의 건강과 삶에 관한 한, 수익성을 기준으로 삼는 것은 절대 용인할 수 없는 일이다.

노동의 탈상품화는 이른바 ‘자유 시장’의 법칙으로부터 특정 부문을 지켜내고, 모두에게 노동과 노동이 가져다주는 존엄성에 대한 접근 기회를 보장하는 것을 의미한다. 이를 가능하게 하는 한 가지 방법은 일자리 보장제(Job Guarantee)의 도입이다. 세계인권선언 제23조는 모든 사람에게 노동할 권리, 자유롭게 직업을 선택할 권리, 공정하고 유리한 조건에서 노동할 권리, 실업으로부터 보호받을 권리가 있음을 명시하고 있다. 일자리 보장제는 각 개인이 품위 있는 삶을 누릴 수 있는 일자리에 대한 접근 기회를 제공할 뿐 아니라 우리가 현재 직면한 여러 시급한 사회환경 문제에 대처할 수 있는 집단적 역량을 크게 향상시킬 것이다. 고용이 보장되 면 정부는 지역 사회를 통해 양질의 일자리를 제공하는 동시에 환경파괴를 저지하기 위한 대대 적인 노력에도 기여할 수 있게 된다. 전 세계적으로 실업이 급증하는 가운데 일자리 보장 프로 그램은 민주사회의 사회적·경제적·환경적 안정을 보장하는 데 중요한 역할을 할 수 있다. EU는 이러한 프로그램을 유럽 그린딜(Green Deal)에 포함해야 한다. 유럽중앙은행의 사명을 재검토하여 우리의 생존에 반드시 필요한 이 프로그램의 재정을 조달할 수 있게 한다면, 유럽중앙은행은 모든 EU 시민의 삶에서 정당한 위치에 서게 될 것이다. 일자리 보장제는 현재 폭발적으로 늘어나는 실업에 대한 경기조정 방안으로서 EU의 번영에 크게 기여할 것이다.

환경 복원. 이제는 2008년 경제 위기 때처럼 무조건적인 긴급 구제를 감행하여 공공 부채를 크게 부풀리던 순진한 대처를 되풀이해서는 안 된다. 현 위기에서 정부가 기업을 구하고자 나선다면, 기업 역시 나서서 민주주의의 일반적인 조건들을 충족해야 한다. 각 정부가 받드는 이념이자 정부의 구성 기반이기도 한 민주사회의 이름으로, 그리고 이 지구에서 우리의 생존을 보장해야 할 책임에 따라, 각 정부는 기업의 일정한 행동 변화를 조건으로 기업을 지원해야 한다. 엄격한 환경 기준 준수에 더하여, 기업이 일정한 민주적 내부 운영 조건을 충족하도록 요구해야 한다. 환경파괴에서 환경 복구와 재건으로의 성공적인 전환은, 전략적 결정을 내릴 때 노동을 투자하는 이들의 목소리가 자본 투자자들과 동일한 비중을 가질 수 있도록 민주적으로 운영되는 기업들이 가장 잘 이끌어낼 수 있다. 우리는 현행 체제하에서 노동, 지구, 자본 수익을 저울질하면 어떻게 되는지를 이미 오랜 기간 충분히 목격했다. 노동과 지구는 항상 뒷전이었다. 케임브리지대 공학대학의 연구 덕택에 우리는 “달성 가능한 설계 변화(achievable design changes)”로 지구의 에너지 소비를 73%까지 줄일 수 있음을 알게 되었다(Cullen, Allwood, and Borgstein(2011), Envir. Sci. & Tech 45, pp.1711–18). 하지만 이러한 변화는 노동집약적이며 때로는 단기간에 높은 비용이 드는 선택이 요구된다. 기업이 자본 투자자만의 수익을 극대화하기 위한 방법으로 운영되는 한, 에너지를 저렴하게 이용할 수 있는 지금, 과연 이러한 변화가 가능할 것인가? 이러한 전환이 어려운 과제임에도 불구하고, 재정적·사회적·환경적 요소를 고려한 복합적 목표를 추구하며 민주적인 내부 운영을 지향하는 등, 일부 사회적 의식이 있거나 협동적으로 운영되는 기업들은 이미 긍정적 영향의 가능성을 보여주고 있다.

더 이상의 어리석은 일은 없어야 한다. 자본 투자자들의 뜻에만 맡겨 두면 그들 대부분은 노동자의 존엄성을 개의치 않을 것이고 환경 재앙에 맞선 싸움에 나서지도 않을 것이다. 우리에게는 다른 선택지가 있다. 기업을 민주화하고, 노동을 탈상품화하며, 인간을 자원으로 취급하는 행위를 멈춤으로써 이 지구에서의 삶을 지속하는 데 함께 집중해야 한다.

Translated by the Korea Labor Institute Download PDF

 عمل: دمقرطة. عدم سلعنة. مجابهة التلوث

 ماذا تُعلمنا هذه الأزمة؟ بادئ ذي بدء، أنه لا يمكن اختزال البشر في مكان العمل إلى "موارد". الأطباء (الطبيبات)، والممرضين (ات)، والصيادلة، وعمال (عاملات) التوصيل، وعمال (عاملات) صندوق الدفع بالمتاجر وجميع أولئك الذين يسمحون لنا بمواصلة العيش في هذه الفترة من الحجر دليل حيّ على ذلك. يوضح لنا هذا الوباء أيضًا أنه لا يمكن اختزال العمل في حد ذاته إلى "سلعة". فالرعاية الصحية، والعناية الإجتماعية، ومرافقة أكثر الفئات هشاشة هي أنشطة يجب حمايتها من الخضوع لقوانين السوق وحده، وإلا فإننا نخاطر بزيادة مطردة لعدم المساواة، لدرجة التضحية بالأضعف والأكثر فقراً. لتجنب مثل هذا السيناريو، ما الذي يجب فعله؟ يجب السماح للموظفين بالمشاركة في القرارات، أي دمقرطة الشركة. وأيضاً، يجب عدم سلعنة العمل، أي أن يضمن المجتمع عمل مجدي للجميع. في الوقت الذي نواجهُ بأنٍ واحد، خطرَ الوباءِ وخطر انهيار مناخي، فإن هذين التغييرين الاستراتيجيين سيسمحان لنا، ليس فقط بضمان كرامة كل فرد، ولكن أيضًا بالعمل بشكل جماعي لإزالة التلوث الذي أصاب الكوكب وإنقاذه.

دمقرطة. يستيقظ العاملون - وخاصة العاملات - في الخدمات الأساسية كل صباح للذهاب لخدمة الآخرين، في حين أن جميع أولئك الذين يستطيعون البقاء في الحجر، يبقون في الحجر في بيوتهم. هؤلاء العاملون (والعاملات) الأساسيون يبرهنون على كرامة عملهم وعلى عدم تفاهة وظائفهم. وهم يظهرون الحقيقة الأساسية التي سعت الرأسمالية دائمًا إلى جعلها غير مرئية، ساعية بذلك إلى تحويل البشر إلى "موارد": لا يوجد إنتاج أو خدمة بدون المستثمرين في عملهم.

من جانبهم، فإن المحجورين - وخاصة المحجورات - يحشدون كل ما في وسعهم لضمان استمرار مهام شركاتهم من بيوتهم. إنهم يثبتون أن أولئك الذين يفترضون أن التحدي الكبير أمام صاحب العمل هو إبقاء العامل الغير جدير بالثقة أمام عينيه، للسيطرة عليه بشكل أفضل، مخطئين تماماً. يثبت العمال كل يوم أنهم ليسوا مجرد "طرف" في الشركة من بين عدة أطراف. بل إنهم الجزء التأسيسي، ولكنهم دائمًا مستبعدون من حق المشاركة في حوكمة الشركة، المحتكرة من قبل أصحاب رأس المال.

إذا تساءلنا بجدية حول كيفية تعبير الشركات، والمجتمع ككل، بالإعتراف بالجميل تجاه العمال، سيكون من الضروري بالطبع تسوية منحنى الأجور والبدء من مستوى أعلى، لكن هذه التغييرات وحدها لن تكون كافية. كما كان الحال بعد الحرب العالمية الثانية (أو الأولى في حالة الولايات المتحدة)، حيث مُنحت المرأة حق التصويت اعترافًا بمساهمتها الأساسية،

أصبح من غير المبرر الآن عدم إعتاق المستثمرين في عملهم من خلال دمقرطة الشركة. وهذا التغيير ضروري.

في أوروبا، بدأ تمثيل المستثمرين في عملهم في الشركة بعد الحرب العالمية الثانية، من خلال لجان / (VARIA FR) مجلس (VARIA BE) المؤسسة. لكن، غرف تمثيل العمال هذه ظلت أجهزة ضعيفة في كثير من الأحيان، خاضعة لحسن نية فريق الإدارة المختار من قبل المساهمين. ولم تتمكن من منع ديناميكية رأس المال الذي يراكم لنفسه عن طريق تدمير الكوكب. يجب تزويد غرف تمثيل العمال هذه من الآن وصاعداً بحقوق مماثلة لحقوق مجالس الإدارة، من أجل إخضاع إدارة الشركات (top management) لأغلبية مزدوجة. أما في ألمانيا وهولندا والدول الاسكندنافية، فإن تطبيق أشكال التقرير المشترك للمصير (mitbestimmung) تدريجياً بعد الحرب العالمية الثانية شكلت خطوة حاسمة ولكن غير كافية. حتى في الولايات المتحدة، حيث حورب حق التنظيم النقابي، فإنه يتم رفع الأصوات اليوم لمنح المستثمرين في عملهم الحق في اختيار ممثلين عنهم في مجالس الإدارة متمتعين بأغلبية خاصة. إن اختيار الرئيس التنفيذي - أو أفضل: الرئيسة التنفيذية - كما إختيار استراتيجية الشركة أو توزيع الأرباح هي كلها قضايا مهمة للغاية بحيث لا يمكن تركها بيد الممثلين الحصريين للمساهمين. أولئك الذين يستثمرون عملهم في الشركة، وصحتهم، بل وكل حياتهم بعبارة أصح، يجب أن يكونوا أيضًا قادرين على المصادقة الجماعية على هذه القرارات.

عدم سلعنة. توضح هذه الأزمة أيضًا أنه لا يجب إعتبار العمل سلعة. حيث تبرهن أن آلية السوق لا يمكن أن تترك وحدها مسؤولة عن الخيارات الجماعية الأساسية. إن خلق الوظائف في مجال الرعاية الصحية وتوفير المعدات اللازمة لإنقاذ حياة الأشخاص المحتاجين هي أمور وضعت منذ سنوات تحت منطق الربحية. تكشف الأزمة عن عمى هذا المنطق، فهناك احتياجات جماعية استراتيجية يجب أن تكون في مأمن من التسليع.  ولعل جلّ ما يذكرنا بشكل مؤلم بهذا المبدأ هو أعداد عشرات الألاف من الضحايا. أولئك الذين لا يزالون يجادلون عكس ذلك ، هم أيديولوجيون يضعوننا جميعاً في خطر. لا يمكن لمنطق الربحية أن يقرر كل شيء، ومثلما إنه هناك ضرورة لحماية قطاعات معينة من قوانين السوق الغير المنظم، يجب أيضًا التأكد من أن كل شخص لديه فرصة للحصول على عمل يخوله للعيش بكرامة. 

إحدى الطرق للقيام بذلك هي ضمان عمل للجميع، وإتاحة الفرصة لكل مواطن للحصول على عمل. حيث أن ضمان العمل، الذي هو حق منصوص عليه في المادة 23 من الإعلان العالمي لحقوق الإنسان، لن يسمح لكل فرد بالعيش بكرامة فحسب، بل أيضاً بمضاعفة قوانا الجماعية من أجل تلبية الاحتياجات الاجتماعية والبيئية العديدة التي نواجهها. يتم ذلك من خلال إدارته من قبل السلطات المحلية، فيساعد ضمان العمل للجميع بشكل خاص على تجنب الانهيار المناخي مع ضمان مستقبل كريم للجميع. (VARIA EUROP:) يجب على الاتحاد الأوروبي، في إطار صفقته الخضراء، أن يضمن الوسائل لمثل هذا المشروع. يستطيع الاتحاد من خلال مراجعة مهمة مصرفه المركزي، وذلك من أجل تمويل هذا البرنامج الضروري لبقائنا، أن يجعل نفسه شرعيًا في حياة كل مواطن داخله. ومن خلال تقديم حل لصدمة البطالة القادمة غير خاضع للتقلبات الدورية، فإنه سيثبت مساهمته في الازدهار الاجتماعي والاقتصادي والبيئي لمجتمعاتنا الديمقراطية.

محاربة التلوث. دعونا لا نكرر الخيار الساذج لعام 2008: كانت الأزمة فرصة لإنقاذ البنوك من خلال تعميق الدين العام، دون فرض أي شرط على عمليات الإنقاذ هذه. إذا كانت دولنا ستتدخل لإنقاذ الشركات التجارية اليوم، فمن المهم جعل هذه الشركات متوافقة مع الإطار العام للديمقراطية. يجب على الدولة، باسم المجتمع الديمقراطي الذي تخدمه ويشكلها، وكذلك باسم مسؤوليتها عن ضمان بقائنا البيئي، أن تحدد تدخلها بتغييرات في نهج الخط الاستراتيجي للمؤسسات المدعومة. يجب أن تفرض - بالإضافة إلى الامتثال للمعايير البيئية الصارمة - شروطًا لدمقرطة الحوكمة الداخلية للشركات. لأن الشركات المحكومة ديمقراطيا هي التي ستكون مستعدة لقيادة التحول البيئي، حيث يمكن لمقدمي رأس المال والمستثمرين في عملهم أن يجعلوا أصواتهم مسموعة ويقررون معاً الاستراتيجيات التي سيتم تنفيذها. هذا لن يفاجئ أحداً: في النظام الرأسمالي، إن معادلة رأس المال / عمل / كوكب دائمًا تأتي على حساب... العمل والكوكب. وبفضل دراسة لمهندسين من جامعة كامبريدج، كولين وألوود وبورجستين (Envir. Sc. & Tech. 2011 45, 1711–1718)، نعرف أن 73٪ من استهلاك الطاقة العالمي يمكن توفيره عن طريق " تغييرات قابلة للتحقيق في العمليات الإنتاجية"  (achievable design changes). لكن هذه التغييرات تتطلب كثافة عمالية أكبر، وخيارات غالباً ما تكون أكثر تكلفة على المدى القصير. طالما أن الشركات تدار فقط لصالح مزودي رأس المال، فلماذا إجراء هذه التغييرات؟ على الرغم من التحديات التي تضعها هذه التغييرات، فقد أثبتت بعض المؤسسات الاجتماعية أو التعاونية - من خلال السعي إلى تحقيق أهداف تكون في آن واحد مالية واجتماعية وبيئية، ومن خلال تطوير حكومة داخلية ديمقراطية - مصداقية مثل هذا المسار.

دعونا لا نخدع أنفسنا بعد الآن. إذا تُركوا لتقرير المسار بأنفسهم، فإن معظم مزودي رأس المال لن يحرصوا لا على كرامة المستثمرين في عملهم ولا على مجابهة الإنهيار المناخي. هناك سيناريو آخر في متناول اليد: دمقرطة الشركات وعدم سلعنة العمل. وذلك سيسمح لنا بمجابهة تلوث الكوكب.

Translated by Sari Madi (University of Montreal)

Download PDF

 کار: دموکراتیزه کنید، کالازدایی کنید، پاک‌سازی کنید

انسانِ‌ کار نباید به «منابع» فروکاسته شود. این یکی از دروسِ اصلیِ بحرانِ جاری است. مراقبت از بیماران؛ حمل و تحویلِ غذا، دارو، و سایر مایحتاج ضـروری؛ پاکسازیِ زباله‌های‌مان؛ پُر کردنِ طبقات خالی و پشتِ دخل ایستادن در فروشگاه‌های مواد غذایی ـــ مردمانی که چرخ زندگی را در دوران پاندمیِ کووید۱۹ می‌چرخانند شاهدِ زنده‌ای هستند که کار نـمی‌تواند به کالایی صـرف بدل شود. سلامتِ انسان و مراقبت از آسیب‌پذیرترین اقشار نـمی‌تواند تنها تابع نیروهای بازار باشد. اگر این‌‌ چیزها را فقط به دستِ بازار بسپاریم، خطر تشدیدِ نابرابری‌هایی را به جان می‌خریم که به فقدان جان‌های محروم‌ترین‌ها می‌انجامد. چگونه می‌توان از این موقعیتِ غیر قابل قبول اجتناب کرد؟ با مشارکت دادنِ نیروی کار در تصمیماتی که به زندگی و آینده‌ی کاری‌شان مرتبط است ـــ با دموکراتیزه کردنِ شـرکت‌ها. با کالازدایی کردن از کار ـــ با تضمینِ جمعیِ اشتغالِ سودمند برای همه. در لحظه‌ای که با خطرِ هیولاییِ پاندمی و اضمحلالِ محیط‌زیست مواجهیم، اعمال این تغییراتِ راهبـردی به ما اجازه می‌دهد که نه تنها شأنِ تـمام شهروندان را تضمین کنیم، بلکه نیروی همگانیْ و تلاشِ مورد نیاز برای حفاظت از جان‌های‌مان بر روی این سیاره را تجمیع کنیم. 

چرا دموکراتیزه کردن؟ هر روز صبح، زنان و مردانی برمی‌خیزند تا به دیگرانی خدمت کنند که از امکانِ قرنطینه کردنِ خود در خانه برخوردارند. آن‌ها در طولِ شب نیز مشغولند. منزلتِ شغل‌شان به توضیح دیگری به جز ترکیبِ ساده‌ی «نیروی کارِ ضـروری» نیازی ندارد. این ترکیبْ اما پرده از واقعیتی کلیدی برمی‌دارد که نظامِ سـرمایه‌داری در پیِ اختفای آن است ـــ همراه با ترکیبی دیگر: «منابع انسانی». انسانْ یک منبع در میان انبوهی از منابع نیست. بدون آن‌ها که از نیروی کارشان مایه‌ می‌گذارند، تولید، خدمات، و هیچ کسب‌وکاری ممکن نخواهد بود. 

هر روز صبح، زنان و مردانی در قرنطینه‌ی خانه‌های‌شان برمی‌خیزند تا از راهِ دور مأموریت‌های تشکیلاتی که برایش کار می‌کنند را به انجام برسانند. آن‌ها تا پاسی از شب نیز کار می‌کنند. این زنان و مردانْ گواه بر ناراستیِ کسانی هستند که معتقدند نـمی‌توان به نیروی کاری که بر آن‌ نظارتی نیست اعتماد کرد؛ آن‌ها که معتقدند نظارت و انتظام بر نیـروی ‪کار ضـروری است. این زنان و مردان، روز و شب، اثبات می‌کنند که کارگران تنها یکی از بسیار گروه‌های ذینفع نیستند: کلیدِ موفقیتِ کافرمایان در دستان آن‌هاست. آن‌ها پایه‌های اصلیِ بنگاه‌های اقتصادی هستند، اما در اداره‌ی محل کار خود مشارکت داده نـمی‌شوند ـــ حقی که به انحصارِ سـرمایه‌گذاران در آمده است. 

در پاسخ به این سؤال که جامعه و بنگاه‌ها چگونه می‌توانند مشارکتِ کارکنانشان را در دورانِ بحران به رسمیت بشناسند، باید گفت پاسخ دموکراسی است. بی‌شک ما باید شکافِ عمیقِ نابرابریِ درآمدها را پُر کرده و کفِ درآمد را بالا ببـریم ـــ اما این به تنهایی کافی نیست. پس از دو جنگِ جهانی، مشارکتِ غیرقابلِ تردیدِ زنان در جامعه به احقاقِ حق رأی دادن برای زنان انجامید. به همین منوال، حقوق مدنیِ کارگران نیز باید احیاء شود. 

از پایانِ جنگِ جهانیِ دوم به این سو، نـمایندگیِ کارگران در اروپا با نهادهایی بوده است که به «شورای کار» معروفند. اما این نهادهای نـمایندگی، در بهتـرین حالت، تنها صدایی ضعیف در کنتـرلِ کسب‌و‌کارها دارند و مطیع تصمیماتِ مدیرانی هستند که توسطِ سهامداران منصوب شده‌اند. آن‌ها در متوقف کردن و یا حتی کُند کردنِ حرکتِ بی‌وقفه‌ی انباشتِ سـرمایه‌ای ناموقق بوده‌اند که در خدمت به خود بیشتـر از همیشه در حال نابود کردنِ محیط‌زیست‌مان است. این شوراها باید اکنون از حقی برابر با هیأت‌های مدیره برخوردار باشند. بدین منظور، هیأت‌های حاکم بر کسب و کارها (مدیرانِ رده بالا) باید رأی موافقِ اکثـریت مضاعف (double majority) را به دست بیاورند ـــ هم از شوراهای کار و هم از سهامداران. در آلـمان، هلند، و کشورهای اسکاندیناوی اَشکال متفاوتی از تصمیم‌گیری مشتـرک (mitbestimmung) به تدریج در سال‌های پس از جنگ جهانی دوم تأسیس شدند که گامی بسیار مهم در جهت اعطای صدا به کارگران بود ـــ اما کماکان برای ایجاد شهروندی‌ای حقیقی در بنگاه‌ها کافی نبوده‌اند. حتی در ایالات متحده‌ی آمریکا، که سازمان‌دهیِ نیروی کار و اتحادیه‌های کارگری به جدّ سـرکوب شده‌اند، امروز فراخوانی رساتر به گوش می‌رسد که حقِ انتخاب نـمایندگانی با اکثـریتِ مضاعف در هیأت‌های مدیره به کارکنان اعطاء شود. موضوعاتی چون انتخابِ مدیرعامل، تعیین راهبـردهای اصلی، و توزیع درآمد، مهم‌تر از آنند که تنها به سهامداران واگذار شوند. سـرمایه‌گذاشتـن از نیروی کار، از ذهن و بدن خویش، سلامت خویش ـــ جان خویش ـــ باید با حقّی جمعی برای تأیید یا ردِّ (وتوی) تصمیماتی از این دست همراه شود. 

چرا کالازدایی کردن؟ این بحران به ما می‌آموزد که نباید با کار به مثابه یک کالا برخورد کرد. به ما می‌آموزد که سازوکارهای بازار [آزاد] نباید به تنهایی مسؤول تصمیم‌هایی باشند که عمیق‌ترین تأثیرات را بر جوامع ما دارند. اکنون سال‌هاست که شغل‌ها و تولیداتِ بخش سلامت تحت‌الشعاعِ اصلِ سودآوری هستند؛ امروز، همه‌گیریِ بیماریْ آشکار کرده که این اصل ما را تا چه اندازه در تاریکی نگاه داشته است. برخی نیازهای راهبـردی و جمعی باید در برابر ملاحظاتی از این دست مصون باشند. شمارِ جان‌های تلف شده در سـرتاسـر جهان یادآوریِ هولناکی‌ست که برخی چیزها هرگز نباید کالا انگاشته شوند. آن‌ها که برخلاف این عقیده استدلال می‌کنند با ایدئولوژیِ مهلک‌شان ما را به مخاطره می‌اندازند. وقتی سخن از جان‌ و سلامت‌مان در میان است، سودآوریْ مقیاسی ناپذیرفتنی‌ست. 

کالازدایی از کار بدین معناست که بخش‌هایی [از اجتماع] را در برابر قانونِ به اصطلاح «بازار آزاد» حفظ کنیم؛ بدین معناست که همه‌ی مردم به کار و کرامتِ حاصل از آن دستـرسی داشته باشند. یک راه برای محقق شدنِ این مهم ایجاد «ضمانت شغلی» است. ماده‌ی ۲۳ از اعلامیه‌ی جهانی حقوق بشـر متذکر می‌شود که «هر انسانی حق دارد که صاحب شغل» باشد. «ضمانت شغلی» نه تنها به همه‌ی انسان‌ها دستـرسی به کاری را اعطاء می‌کند که زیستِ با کرامت را به همراه می‌آورد، بلکه توان جمعیِ ما را به نیرویی ضـروری مجهز می‌کند که ما را در مواجهه با بسیاری از چالش‌های اجتماعی و زیست‌محیطی که امروزه با آن‌ها روبروییم یاری خواهد کرد. ضمانتِ اشتغالْ دولت‌ها را قادر می‌سازد، تا به واسطه‌ی جوامعِ محلی، ضمن تأمین کارِ با کرامت، در مبارزه با زوالِ محیط‌زیست مشارکت کنند. در سـرتاسـر جهان، همزمان با صعودِ نجومیِ نرخ بیکاری، برنامه‌های تضمین اشتغال قادرند نقشی حیاتی را در تأمین ثباتِ اجتماعی، اقتصادی، و زیست‌محیطیِ جوامعِ دموکراتیک ما ایفاء کنند. (VAR‪. EUROPE) اتحادیه‌ی اروپا باید چنین برنامه‌ای را در طرح سبز (Green Deal) خود بگنجاند. بازنگری در مأموریت بانک مرکزی اروپا به شکلی که بتواند این برنامه [ضمانت شغلی] را تأمینِ مالی کند ضـروری است. این بازنگری به چنین برنامه‌‌‌‌ای که برای بقای ما حیاتی است جایگاهی مشـروع در زندگیِ هریک از شهروندانِ اتحادیه‌ی اروپا می‌بخشد. این برنامه، که راه‌حلی نامتعارف دربرابر بیکاریِ لجام‌گسیخته‌ی پیش روست، می‌تواند کمکی کلیدی به شکوفایی اتحادیه اروپا باشد. 

پاکسازی کردنِ محیط‌زیست. ما نباید امروز با همان ساده‌انگاریِ سال ۲۰۰۸ واکنش نشان دهیم، زمانی که پاسخ به بحرانِ اقتصادی به بسته‌های بزرگ حمایتِ مالی و رشد فزاینده‌ی بدهکاریِ عمومی انجامید و در عوض هیچ چیز طلب نشد. اگر دولت‌های ما گامی در جهت نجاتِ کسب‌وکارها در این بحران برمی‌دارند، کسب‌وکارها نیز باید در ازای آن گامی بردارند و شـروط اولیه‌ی دموکراسی را پاس بدارند. دولت‌های ما باید به نام جوامع دموکراتی که به آن‌ها خدمت می‌کنند ـــ همان جوامعی که دولت‌ها را شکل داده‌اند ـــ و به نام وظیفه‌شان که حفظ بقای ما بر این سیاره است، دریافتِ بسته‌های حمایتی را منوط به تغییرِ رفتار بنگاه‌های اقتصادی کنند. علاوه بر استلزام به استانداردهای سختگیرانه‌ی محیط‌زیستی، این بنگاه‌ها باید موظف شوند شـرایطی را برای دموکراتیزه کردنِ حاکمیتِ درون‌سازمانیِ خود بپذیرند. گذاری موفق از تخریبِ محیط‌زیست به بهبود و نوزاییِ آن در پرتو راهبـریِ بنگاه‌های دموکراتیزه میسـر می‌شود؛ بنگاه‌هایی که در آن‌ها صدای کسانی که نیروی کارشان را سـرمایه‌ کرده‌اند به همان اندازه شنیده می‌شود که صدای آن‌ها که پول‌شان را. ما زمانی بیشتـر از حدِّ کفایت داشته‌ایم تا نتیجه‌ی توازنی را که نظام حاکم بین کار، سیاره‌ی زمین، و سودِ حاصل از سـرمایه برقرار کرده ببینیم: کار و زمین همواره بازنده‌اند. پژوهشِ دانشمندانِ دانشگاه کمبـریج به ما نشان داده که با «تغییراتی دست‌یافتنی در طراحی» می‌توانیم هفتاد و سه درصد از مصـرفِ انرژی بکاهیم. اما … این تغییرات به نیروی کاری عظیم و تصمیماتی نیاز دارند که در کوتاه‌مدت هزینه‌‌های بیشتـری را تحمیل می‌کنند. مادامی که بنگاه‌های اقتصادی تنها با هدفِ بیشینه‌سازیِ سودآوری برای سـرمایه‌گذاران اداره می‌شوند، و در جهانی که انرژیْ ارزان به فروش می‌رسد، چرا باید به چنین تغییراتی تن داد؟ علی‌رغمِ چالش‌های چنین گذاری، برخی از کسب‌وکارها که به شکلِ تعاونی و با شعورِ اجتماعی اداره می‌شوند ـــ آن‌ها که به دنبال اهدافی چندسویه‌ با ملاحظاتی مالی، اجتماعی، و زیست‌محیطی توأمان‌اند، و حاکمیتِ درون‌سازمانیِ خود را دموکراتیزه کرده‌اند ـــ نیروی بالقوه‌ی‌ چنین مسیری را به ما نشان داده‌اند. 

بیایید بیش از این خود را نفریبیم. اگر سـرمایه‌گذارانِ مالی به حالِ خود رها شوند، هرگز به کرامتِ سـرمایه‌گذاران نیروی کار وقعی نخواهند نهاد، و هیچ‌گاه مبارزه علیه مصیبتِ زیست‌محیطی را راهبـری نخواهند کرد. اما، گزینه‌ی دیگری پیش روست. بنگاه‌های اقتصادی را دموکراتیزه کنید؛ کار را کالازدایی کنید؛ به «منبع» انگاشتـنِ انسان‌ها پایان دهید تا بتوانیم با یکدیگر بر حفظِ حیاتْ بر روی این سیّاره تـمرکز کنیم.

Translated by Foad Torshizi (Rhode Island School of Design)

Download PDF 

 עבודה. דמוקרטיזציה, דה-קומודיפיקציה, תיקון

אנשים עובדים הם הרבה יותר מ'משאבי אנוש', זהו אחד הלקחים המרכזיים שעלינו להסיק מהמשבר הנוכחי. הדאגה לחולים, משלוחי המזון, התרופות והמצרכים החיוניים האחרים, פינוי הפסולת שלנו, סידור המוצרים על מדפי הסופרמרקטים והחנויות. האנשים ששמרו שנוכל להמשיך ולהתנהל במהלך תקופת ההתפרצות של מגפת COVID19, הם הוכחה חיה שלא ניתן לצמצם את העבודה לרמת סחורה בלבד.

שירותי הבריאות והטיפול בחלשים והפגיעים, אינם יכולים להיות מנוהלים רק על ידי כוחות השוק. להותיר אותם לגחמות השוק לבדו, משמעו נטילת סיכון להחריף את אי השוויון עד כדי הפקרתם של החלשים ביותר. איך ניתן למנוע אסון שכזה? באמצעות שילובם של עובדים בתהליכי קבלת ההחלטות הנוגעות לחייהם ולעתידם במקומות העבודה - על ידי דמוקרטיזציה של החברות. על ידי הוצאת העבודה משלטון השוק (דה-קומודיפיקציה) באמצעות מחויבות למציאת תעסוקה מועילה לכולם. נוכח הסיכון המפלצתי של מגיפה, והאיום בקריסת המערכות האקולוגיות, יצירת שינויים אסטרטגיים כאלו תאפשר לנו להבטיח את שמירת כבודם של האזרחים כולם, תוך שילוב הכוחות והמאמצים הדרושים לנו כדי לשמר את חיינו על כוכב לכת זה.

למה דמוקרטיזציה? בכל בוקר קמים גברים ונשים כדי לשרת את אלו החייבים להישאר תחת הסגר. הם ניצבים על משמרתם גם בלילה. הביטוי הפשוט והמדויק 'עובדים חיוניים' מבטא את הכבוד הראוי להם. הוא חושף את העובדה המרכזית, שהקפיטליזם ניסה תמיד להעלים תחת הכותרת 'משאבי אנוש' - בני אדם אינם 'משאב' בין משאבים. בלא שישקיעו את כוח עבודתם, לא יהיה ייצור, לא שירותים, ולא שום עסק אחר.

בכל בוקר קמים אנשים כדי למלא מרחוק, מהבידוד בביתם, את המשימות שמטילים עליהם הארגונים עבורם הם עובדים. הם עובדים אל תוך הלילה. לאלו שהאמינו שלא ניתן לסמוך על עובדים שיעשו עבודתם נאמנה גם בלא פיקוח קפדני, שעובדים זקוקים למעקב ולמשמעת חיצונית, הגברים והנשים הללו מוכיחים את ההיפך המוחלט. הם מדגימים, יום ולילה, כי עובדים אינם סוג אחד של 'בעלי עניין' מתוך כמה: הם המחזיקים במפתח להצלחת מעסיקיהם. הם בעלי העניין המרכזיים בעסק, אך עם זאת הם מודרים מהשתתפות בתהליכי קבלת ההחלטות - זכות המוחזקת על ידי משקיעי ההון לבדם.

לשאלה כיצד יכול עסק וכיצד יכולה החברה כולה להכיר בתרומתם של עובדיה בעת משבר - התשובה היא דמוקרטיה. בהחלט, עלינו לסגור את התהום הפעורה של אי השוויון בהכנסה, ולהעלות את הבטחת ההכנסה - אבל זה לבדו אינו מספיק. תרומתן הבלתי ניתן להכחשה של נשים לחברה, לאחר שתי מלחמות עולם, עזרה להן להשיג את זכות ההצבעה. באותו האופן, הגיע כעת הזמן לתת היום זכות הצבעה לעובדים, במקומות עבודתם.

באירופה מקובל מאז מלחמת העולם השנייה, שעובדים מיוצגים במקומות העבודה באמצעות מוסדות המכונים מועצות עבודה. עם זאת, לגופים הייצוגיים האלה קול חלש, במקרה הטוב, בממשל התאגידי של הפירמות, והם כפופים להחלטותיהם של הדירקטוריונים הממונים על ידי בעלי המניות. הם לא הצליחו לעצור, או אפילו להאט, את הממונטום הבלתי נלאה של הצטברות ההון האנוכי ההולך ומתחזק תוך דריסת והרס הסביבה. יש להעניק לגופים המייצגים עובדים זכויות דומות לאלו הניתנות לדירקטוריונים. לשם כך ייתכן ויש לשנות את מבנה השלטון התאגידי, כך שההנהלות יזדקקו לקבל אישור כפול: תוך קבלת רוב הן בקרב נציגות העובדים והן בדירקטוריון המייצג את בעלי המניות.

בגרמניה, הולנד וסקנדינביה נקבעו לאחר מלחמת העולם השנייה צורות שונות של קודים להבטחת הקול של העובדים, אך הם עדיין אינם מספיקים כדי ליצור מעמד של 'אזרחות' ממשית בחברות. אפילו בארצות הברית בה במידה רבה מדוכאים ארגוני העובדים וזכות ההתארגנות, הולכת ומתחזקת הקריאה לתת לעובדים את הזכות לבחור נציגים שיהוו רוב בדירקטוריונים. נושאים כמו בחירת מנכ"ל, קביעת אסטרטגיות עיקריות וחלוקת רווחים, הם חשובים מכדי שיהיו נחלתם של בעלי המניות לבדם. ההשקעה האישית שמשקיעים העובדים בחברה, קרי: השקעת מוחם, גופם, בריאותם - חייהם עצמם - חייבים לבוא עם הזכות הקולקטיבית לאשר או להטיל וטו, על החלטות מסוג זה.

למה להוציא של העבודה משלטון השוק? המשבר הזה מוכיח לנו גם שאסור להתייחס לעבודה כאל סחורה, שלא ניתן להניח למנגנוני השוק לבדם להנחות את ההכרעות המשפיעות על קהילותינו באופנים העמוקים ביותר. לאורך שנים משרות וציוד במערכת הבריאות היו כפופים לעיקרון המנחה של הרווחיות. המגיפה היום חושפת עד כמה עיוור אותנו עקרון זה. צרכים אסטרטגיים ומשותפים מסוימים פשוט חייבים להיות חסינים מפני שיקולים שכאלו. מספר המתים ההולך ועולה ברחבי העולם הוא תזכורת נוראה לכך שאסור להתייחס לדברים מסוימים כאל סחורה. אלו הממשיכים לטעון אחרת מעמידים את כולנו בסיכון עם האידיאולוגיה המסוכנת שלהם. בכל הנוגע לבריאותנו ולחיינו בעולם זה, רווחיות היא אמת מידה בלתי נסבלת.

התנגדות להסחרה משמעה שמירה על מגזרים מסוימים מחוקיו של מה שמכונה 'השוק החופשי'. המשמעות היא גם להבטיח שלכל אדם תהיה גישה לעבודה ולכבוד הנלווה לה. אחת הדרכים לעשות זאת היא באמצעות 'תעסוקה מובטחת'. סעיף 23 בהצהרת זכויות האדם של האו"ם מזכיר לנו כי לכל אחד יש הזכות לעבוד. לא רק שתעסוקה מובטחת תבטיח לכל אזרח גישה לעבודה שתאפשר לו חיים בכבוד - היא תספק לנו גם דחיפה מכרעת לשם גיבוש היכולת הקולקטיבית שלנו לעמוד באתגרים החברתיים. והסביבתיים הניצבים בפנינו. תעסוקה מובטחת תאפשר לממשלות לספק עבודה מכובדת באמצעות הקהילות המקומיות, תוך תרומה למאמץ העצום של המאבק בקריסה הסביבתית. בשעה שהאבטלה ברחבי העולם נוסקת, תכניות לתעסוקה מובטחת עשויות לשחק תפקיד מכריעה בשמירה על היציבות החברתית, הכלכלית, והסביבתית של החברות הדמוקרטיות בהן אנו חיים. האיחוד האירופי צריך לכלול פרויקט שכזה ב-Green Deal שלו. על הבנק המרכזי האירופי לממן תכנית זו ההכרחית להישרדותנו, תעניק לו תפקיד לגיטימי בחייו של כל אזרח באיחוד האירופי. פתרון אנטי מחזורי לאבטלה הגועשת תהווה תרומה מרכזית לשגשוגו של האיחוד.

תיקון סביבתי. אסור לנו להגיב היום באותה התמימות בה הגבנו למשבר הכלכלי בשנת 2008, עם חבילות חילוץ בלא תנאים אשר הגדילו את החוב הציבורי בלא כל תמורה. אם ממשלותינו נרתמות כדי להציל עסקים במשבר הנוכחי - על העסקים להירתם גם כן ולעמוד בתנאים הכלליים הבסיסיים של דמוקרטיה, בשם החברות הדמוקרטיות בהן הם מתקיימים, והמרכיבות אותם, ובשם אחריותן להבטיח את הישרדותנו על כוכב לכת זה. על ממשלותינו להתנות את עזרתן לחברות בכך שיערכו שינויים מסוימים בהתנהלותן. בנוסף לקביעת תקנים סביבתיים מחמירים, על החברות להידרש למלא תנאים מסוימים של שלטון תאגידי דמוקרטי. מעבר מוצלח מהרס סביבתי להתאוששות והתחדשות סביבתית יבוצע בצורה הטובה ביותר על ידי חברות המנוהלות באופן דמוקרטי, כאשר קולותיהם של אלו המשקיעים בהם את כוח עבודתם יקבלו את אותו המשקל כשל אלו המשקיעים בהן את הונם, בכל הקשור להחלטות אסטרטגיות.

יותר מדי זמן ראינו מה קורה כאשר מי שמשקיע את כוח עבודתו, כדור הארץ ורווחיהם של בעלי ההון מונחים במאזניים תחת המערכת הקיימת: העבודה וכדור הארץ תמיד מפסידים. בזכות מחקרים של המחלקה להנדסה באוניברסיטת קיימברידג' (קלן, אלווד ואורגשטיין בכתב העת( Environmental Science & Technology, 2011  אנו יודעים ששינויים ברי השגה עשויים להפחית את צריכת האנרגיה העולמית ב-73%. אבל... שינויים אלו דורשים עבודה מרובה ומחייבים קבלת החלטות שהן לעיתים קרובות יקרות יותר בטווח הקצר. כל עוד חברות מנוהלות בדרכים המבקשות למקסם את הרווח עבור בעלי ההון המושקעים בהם, ובמציאות בה האנרגיה זולה, מדוע לבצע שינויים אלו? על אף האתגרים במעבר זה, עסקים חברתיים מסוימים או כאלו המנוהלים בצורה קואופרטיבית - רודפים אחר יעדים היברידיים המביאים בחשבון הן שיקולים חברתיים והן שיקולים סביבתיים, ופיתוח משטר תאגידי דמוקרטי - כבר הראו את הפוטנציאל להשפעה חיובית מעין זו.

אל נשלה עצמנו: אם נשאיר להם את המנגנונים הקיימים כיום, רוב משקיעי ההון לא ידאגו לאלו המשקיעים את כוח עבודתם. הם גם לא יובילו את המאבק בקטסטרופה הסביבתית. קיימת אפשרות חלופית: דמוקרטיה של חברות, דה-קומודיפיקציה של העבודה. להפסיק להתייחס לבני אדם כאל משאבים כדי שנוכל להתאחד סביב המשימה לאפשר את קיומנו על כוכב זה.

Translated by Nizzan Zvi Cohen

Download PDF

Труд: демократизация, декоммодификация, восстановление

Трудящиеся люди – гораздо больше, чем просто «ресурсы». Это один из основных уроков нынешнего кризиса. Уход за больными; доставка еды, лекарств и других предметов первой необходимости; уборка мусора; заполнение полок и работа на кассе продуктовых магазинов – люди, которые поддерживали жизнь во время эпидемии COVID-19 своим примером подтверждают то, что человеческий труд не сводится лишь к одному понятию – понятию товара. Человеческое здоровье и уход за самыми уязвимыми из нас не может управляться одними лишь рыночными силами. Если мы оставим эти виды деятельности на произвол рынка, мы рискуем обострить неравенство до такой степени, что лишимся жизней людей, находящихся в самом тяжёлом положении. Как можно избежать этой неприемлемой ситуации? Путём вовлечения работников в процессы принятия решений, относящихся к их трудовым жизням и к их будущем на рабочем месте – демократизацией фирм. Путём декоммодификации труда – коллективной гарантией полезного трудоустройства для всех. Сейчас, когда мы сталкиваемся с чудовищным риском пандемии и экологического коллапса, внесение этих стратегических изменений позволит нам гарантировать достоинство всех граждан, одновременно с мобилизацией коллективных сил и усилий, так необходимых для сохранения нашей жизни на этой планете.

Зачем нужна демократизация? Каждое утро, мужчины и женщины встают, чтобы служить тем из нас, кто может оставаться на карантине. Они дежурят ночью. Важность их работы не требует объяснения большего, чем термин «работники служб жизнеобеспечения». Этот термин также раскрывает тот ключевой факт, скрыть который капитализм всегда стремился с помощью другого термина, «кадровые ресурсы». Люди – это не один ресурс из многих. Без тех, кто вкладывает труд, не существовало бы ни производства, ни услуг, ни бизнеса. 

Каждое утро, находящиеся в условиях карантина мужчины и женщины, встают в своих домах, чтобы удаленно выполнять задачи своих организаций. Они работают ночью. Для тех, кто считает, что работникам нельзя доверять выполнение их обязанностей без надзора, что им требуется наблюдение и внешняя дисциплина, эти мужчины и женщины доказывают обратное. Они доказывают, днём и ночью, что трудящиеся – не просто одна из заинтересованных сторон: они держат ключи к успеху их работодателей. Трудящиеся являются стержнем и основой организаций, но, несмотря на это, в большинстве своём, они исключены из участия в управлении своими местами работы – право, монополизированное теми, кто инвестирует капитал.

Ответом на вопрос о том, как организации и общество в целом могут признать вклад трудящихся в кризисные времена, является демократия. Мы, несомненно, должны закрыть пропасть неравенства доходов и поднять прожиточный минимум, но одних этих мер недостаточно. Вслед за двумя мировыми войнами, неоспоримый общественный вклад женщин помог им добиться избирательных прав. Настало время предоставить эти права трудящимся.

Представительство трудящихся существовало в Европе со времён окончания Второй мировой войны, в лице институтов известных как «рабочие советы». Тем не менее, даже в самом лучшем случае, эти представительские органы имеют слабое влияние на управление предприятиями и подчиняются решениям исполнительного руководства, назначаемого акционерами. Они остаются неспособны остановить или, по меньшей мере, замедлить неуклонно движущуюся силу корыстного накопления капитала, более мощную в своей способности разрушить окружающую среду, чем когда-либо. Этим представительским органам должны быть предоставлены права, аналогичные тем, которыми пользуются члены правлений. Чтобы добиться этого, управленческие структуры фирм (то есть, высшее руководство) можно обязать получать одобрение двойного большинства – от структур, представляющих как акционеров, так и работников. В Германии, Нидерландах и странах Скандинавии, различные формы совместного принятия решений, кодетерминации («mitbestimmung»), которые последовательно внедрялись после окончания Второй мировой войны, стали важнейшим шагом на пути к предоставлению голоса трудящимся, но всё ещё остаются недостаточными для создания гражданского участия в фирмах. Даже в США, где организация рабочих и права профсоюзов значительно подавлялись, в настоящее время всё чаще слышны призывы предоставить тем, кто вкладывает труд, право выбирать представителей квалифицированным большинством. Такие вопросы, как выборы генерального директора, определение основных стратегий и распределение прибыли слишком важны, чтобы оставить их на усмотрение одних лишь акционеров. Личный вклад труда, то есть своей души и тела, здоровья – самой жизни – должен осуществляться вместе с коллективным правом утверждать или отвергать эти решения. 

Зачем нужна декоммодификация? Этот кризис также демонстрирует, что к труду нельзя относиться как к товару, и что одни лишь рыночные механизмы не могут управлять решениями, наиболее глубоко затрагивающими наши сообщества. На протяжении многих лет, рабочие места и обеспечение в сфере здравоохранения были подчинены определяющему принципу рентабельности. Пандемия разоблачила то, насколько далеко этот принцип увёл нас с пути. Отдельные стратегические и коллективные нужды должны быть неподвластны этим соображениям. Растущее число жертв по всему земному шару – страшное напоминание о том, что некоторые вещи никогда не должны расцениваться как товар. Те, кто продолжает утверждать обратное, ставят нас под угрозу своей опасной идеологией. Рентабельность – недопустимое мерило, когда дело касается нашего здоровья и нашей жизни на этой планете. 

Декоммодификация труда означает охрану отдельных сфер от законов так называемого «свободного рынка»; это также означает предоставление всем людям возможности трудиться с достоинством, которое этот труд приносит. Одним из способов добиться этого является создание гарантии работы. Статья 23 Всеобщей декларации прав человека напоминает нам о том, что каждый имеет право на труд, свободный выбор работы, справедливые и благоприятные условия труда, а также защиту от безработицы. Гарантия работы не только бы предоставляла каждому человеку доступ к труду, позволяющему жить с достоинством, но и давала бы импульс нашей коллективной способности справляться со многими злободневными социальными и экологическими вызовами, с которыми мы сталкиваемся в настоящее время. Гарантированное трудоустройство позволило бы правительствам, действующим через местные сообщества, предоставлять достойную работу, одновременно внося вклад в усилия по борьбе против экологической катастрофы. По всему земному шару, при резком росте безработицы, программы гарантированного трудоустройства могут играть ключевую роль в обеспечении социальной, экономической и экологической стабильности наших демократических обществ. В Европе, Европейский Совет обязан включить подобный проект в «Зелёный пакт». Пересмотр мандата Европейского Центрального банка с целью финансирования программы, столь необходимой для нашего выживания, позволил бы этим мерам занять заслуженное место в жизни всех без исключения граждан Евросоюза. Будучи противоциклическим решением проблемы взрывного роста безработицы, эта программа вносила бы ключевой вклад в процветание Евросоюза.

Восстановление окружающей среды. В этот раз мы не должны реагировать с невинностью 2008-го года, когда, ничего не требуя взамен, мы ответили на экономический кризис безусловной финансовой поддержкой, повлёкшей за собой увеличение госдолга. Если наши правительства принимают меры по спасению бизнеса в нынешнем кризисе, то и бизнес не должен оставаться в стороне – и выполнить основополагающие условия демократии. От имени демократических обществ, которым они служат и которые их образовывают, во имя своей ответственности за обеспечение нашего выживания на этой планете, наши правительства должны оказывать поддержку организациям только при условии определённых изменений в их поведении. Наряду со строгим соблюдением экологических стандартов, организации обязаны выполнить определённые условия внедрения внутреннего демократического управления. Переход от экологического разрушения к экологическому восстановлению наиболее успешно осуществится под руководством демократически управляемых организаций, в которых, когда речь идёт о стратегических решениях, голоса трудящихся и голоса инвесторов имеют равный вес. У нас было предостаточно времени для того, чтобы увидеть, что происходит, когда труд, планета и капитал оказываются на весах в рамках действующей системы: труд и планета всегда остаются в проигрыше.

Благодаря исследованию, проведённому инженерным департаментом Кембриджского университета (Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718), мы знаем, что «достижимые конструктивные изменения» могут снизить глобальное потребление энергии на 73% – но эти изменения требуют больших трудовых затрат, а также решений, часто более дорогостоящих в ближайшей перспективе. Пока корпорации управляются таким образом, чтобы максимизировать прибыль исключительно для инвесторов капитальных вложений – в мире, где энергия стоит дёшево – зачем проводить эти изменения? Но, несмотря на трудности этого перехода, отдельные социально-ориентированные или кооперативные формы предприятий – те, что преследуют гибридные цели, которые берут во внимание финансовые, социальные, экологические соображения и развивают внутреннее демократическое управление – уже показали потенциал этого положительного подхода.

Не будем более дурачить самих себя: большинство тех, кто инвестирует капитал, будучи предоставлены самим себе, не позаботятся о достоинстве тех, кто вкладывает труд и не возьмут на себя роль лидеров в борьбе против экологической катастрофы. Есть другой способ. Демократизация фирм; декоммодификация труда; отказ от отношения к людям как к ресурсам – ради того, чтобы вместе мы могли направить наши усилия на сохранение жизни на этой планете.

Download PDF

İş: Demokratikləşdirmə, Demodifikasiya və Ətraf Mühitin Davamlılığı

COVID-19 pandemiyasının yaratdığı böhran bizə nə öyrətdi? İlk olaraq, onu öyrətdi ki, işləyən insanlar adi bir "resurs" kimi deyil, daha çox dəyər kəsb edirlər. Həkimlər, tibb bacıları, əczaçılar, tibb işçiləri, tədarük işçiləri, kassirlər, COVID-19 pandemiyası və karantini dövründə həyatımızı davam etdirməyə köməklik göstərən bütün insanlar və işçilər bunun sübutudur. Bu pandemiya bizə göstərdi ki, iş fəaliyyəti bir "əmtəə" səviyyəsinə enə bilməz. Xüsusilə, səhiyyə xidmətlərinin və cəmiyyətin ən həssas təbəqələrinin zəruri ehtiyaclarının ödənməsinin bütünlükdə bazara və onun şərtlərinə həvalə edilməməsi haqqında bizə xəbərdarlıq etdi. Əgər həvalə edilərsə, onda sosial bərabərsizlik daha da artıracaqdır. Bunun ən dağıdıcı nəticələrini hal-hazırda cəmiyyətin ən çətin vəziyyətdə olan az təminatlı təbəqələri yaşayacaqdır. Belə bir şəraitin qarşısını almaq üçün nə etmək lazımdır? Əvvəlcə işçilərin öz həyatlarına və gələcəklərinə təsir edəcək iş yerləri ilə bağlı qərarlarda iştirakı təmin olmalıdır, yəni iş yerləri demokratikləşdirilməlidir. İş əmtəə olmamalı və hər kəs üçün faydalı məşğulluq təmin edilməlidir. Həm pandemiyanın yaratdığı risk, həm də ekoloji fəlakət ilə qarşılaşdığımız bu kritik dövrdə, bu iki strateji dəyişikliyin edilməsi insanlara layiqli iş şəraiti yaratmaqla yanaşı, həm də planetdəki həyatı və gələcəyi qorumaq üçün kollektiv şəkildə hərəkət etməyə kömək edəcəkdir.

İş yerlərini demokratikləşdirmək: Hər gün, bir çox işçilər evdə karantində qalanların zəruri ehtiyaclarını ödəmək üçün iş yerlərinə getməyə davam edirlər. Etdikləri işlərin nə qədər vacib və şərəfli olduğunu izah etmək üçün, təkcə "zəruri ehtiyac" anlayışının istifadəsi kifayətdir. "Zəruri ehtiyac" anlayışı kapitalizmin insanların təkcə "resursa" çevrilməsi səyini də aşkar edir. İnsanlar və onların əməyi, yalnız "resurs" deyil. Heç bir resurs, insan və onun əməyi olmadan istehsalı, xidməti, işləri və iş yerlərini yarada bilməz. 

Digər tərəfdən, evlərində karantində işləməyə davam edənlər də şirkətlərin fəaliyyətlərini davam etdirmələri üçün səy göstərməyə davam edirlər. İnsanların şirkət fəaliyyətlərini evlərində işləyərək davam etdirməsi ciddi nəzarət olmadan işçilərə etibar edilə bilinməyəcəyinə və onların evdə işləməyəcəyinə inananların haqsız olduğunu göstərir. Eyni zamanda, işçilər gecə-gündüz göstərdikləri həyati əhəmiyyət daşıyan əməkləri ilə şirkətlər üçün adi bir "paydaş" və ya "maraqlı tərəf" olmadığını göstərir. Başqa sözlə, işçilər işlədikləri qurumların “mövcudluq” və “yaşayabilmə” səbəbidir. Lakin, çox vaxt iş və iş yerləri ilə bağlı qərarlar, kapital sahiblərinin inhisarında olduğu üçün, işçilər korporativ idarəetmədə iştirak etmək hüququndan məhrum olurlar. Böhran dövründə əməkçilərin əməklərini qiymətləndirmənin ən yaxşı yolu, şirkətlərin və bütövlükdə cəmiyyətin iş yerlərini demokratikləşdirmək və işçilərin idarəetmədə iştirak etməsinə şərait yaratmaqdır. Artan gəlir bərabərsizliyini tənzimləmək və minimum gəliri artırmaq üçün bir yol tapmaq çox vacib və əhəmiyyətlidir. Ancaq, bu, tək çıxış yolu deyildir. Dünya müharibələrindən sonra qadınların cəmiyyətə verdiyi danılmaz töhfələr, onların seçmək və seçilmək hüququnun əldə edilməsinə yol açtığı kimi, indi də işçilərin haqlarının verilməsi, hər cəhətdən gücləndirilməsi və iş şəraitinin demokratikləşdirilməsi yolu ilə, əməkçilərin qərar qəbuletmə prosesində iştirakı üçün yolunun açılması zamanıdır.

Avropada, işçilərin iş yeri ilə əlaqədar qərar qəbuletmə mexanizmlərində təmsil olunması, İkinci Dünya Müharibəsindən sonra qurulmağa başlayan "işçi şuraları" vasitəsilə təmin edildi. Ancaq bu nümayəndəliklərin səsləri (ən yaxşı halda) zəif eşitildi. Çünki, bu komitələr, əksər hallarda səhmdarlar tərəfindən təyin edilmiş idarəetmə qruplarının nəzarətində idi. Beləliklə, bu komitələr planetə ciddi ziyan vuran və gəlir bərabərsizliyini artıran kapitalist siyasətini yumşaltmaqda təsirli ola bilmədi. Artıq, işçi komitələri, digər idarəetmə komitələri ilə bənzər səlahiyyətlərlə təmin olunmalıdırlar. Bunu reallaşdırmaq üçün, şirkət rəhbərliyi qərar qəbul etdiyi zaman, səhmdarların əksəriyyətinin səsinə ehtiyac hiss etdiyi kimi, qərarlar da işçilərin ümumi iclaslarında səs çoxluğuna uyğun qəbul edilməlidir. Almaniyada, Hollandiyada və Skandinaviya ölkələrində İkinci Dünya Müharibəsindən sonra tədricən həyata keçirilmiş idarəetmədə iştirak/ortaq qərar vermək (Mitbestimmung) cəhdləri bu istiqamətdə əhəmiyyətli bir addım idi. Lakin, bu addım işçilərin şirkətlərdə həqiqi “vətəndaş” olması üçün kifayət etmədi. Günümüzdə işçi təşkilatlarının və həmkarlar ittifaqının hüquqlarının ciddi şəkildə sıxışdırıldığı (məhdudlaşdırıldığı) ABŞ-da belə, işçilərin idarəetmə şurasında (güclü) təmsil olunmasını tələb edən çağırışlar var. Baş icraçı direktorun (CEO) seçilməsi, şirkət strategiyalarının müəyyənləşdirilməsi və mənfəətin bölüşdürülməsi kimi məsələlər, təkcə səhmdarların nəzarətinə etibar edilməməlidir. Ağıllarını, güclərini, sağlamlıqlarını, başqa sözlə həyatlarını işinə həsr edən işçilərin öz həyatlarına və gələcəyinə təsir edəcək bu cür qərarları kollektiv idarə etmək, (nəzarət etmək) və ləğv etmək hüququ olmalıdır.

İşi əmtəə olmaqdan xilas etmək: bu pandemiya və arxasınca baş verən böhran göstərdi ki, biz işi yalnız xəyali bir əmtəə olaraq konseptuallaşdırmamalıyıq və yuxarıda qeyd edilən vacib qərarları “bazar”ın öhdəsinə buraxmamalıyıq. Səhiyyə sahəsində çalışmaq və təcili yardım avadanlıqlarının tədarükü və xidmətləri illərdir ki, gəlir əldə etmək məntiqi ilə idarə edilmişdir. Hər gün pandemiyadan zərər çəkən minlərlə insane, bəzi ehtiyacların tamamilə ticarətə çevrilməməli və gəlir qazanmaq məntiqi ilə üzləşməməli olduğunu bizə təkrarən göstərdi. Mövzu insanların və planetin varlığı ilə bağlı olduqda mənfəət əldə etmək məntiqi hər şeyi həll edən əsas prinsip ola bilməz.

İşi əmtəə olmaqdan xilas etmək müəyyən sektorların “azad bazar” qanunlarından qorunması, eyni zamanda bütün insanların işlə və işin verdiyi insan ləyaqəti ilə təmin edilməsi deməkdir. Bu məqsədə çatmağın bir yolu məşğulluq təminatı yaratmaqdır. Ümumdünya İnsan Hüquqları Bəyannaməsinin 23-cü maddəsində deyilir ki, hər kəsin işləmək hüququ vardır. Məşğulluq zəmanəti hər kəsin bu ümumbəşəri hüququ əldə etməsini təmin etməklə yanaşı, həm də sosial, iqtisadi və ekoloji problemlərlə mübarizədə kollektiv imkanlarımızı artırar. Mərkəzi hökumətlər, yerli icmalar və idarələrin (təşkilatların) əməkdaşlığı nəticəsində əldə ediləcək məşğulluq zəmanəti, bütün insanlara işləmək haqqı verərək onlara yaxşı gələcək təmin edəcək və ekoloji fəlakətin qarşısını almağa kömək edəcəkdir. Bu çərçivədə, bütün dünyada işsizlik sürətlə artarkən, məşğulluq təminatı üzrə proqramlar sosial, iqtisadi və ekoloji sabitliyin təmin olunmasında və demokratiyanın möhkəmləndirilməsində mühüm rol oynaya bilər. Avropa Birliyi belə bir təşəbbüsü Avropa Yaşıl Sazişi (Green Deal) çərçivəsində göstərməlidir. Avropa Mərkəzi Bankının yaşamaq üçün zəruri olan belə bir proqramı maliyyələşdirmək missiyasına yenidən baxması, Avropa Birliyində yaşayan vətəndaşlar qarşısında Bankın statusunu (nüfuzunu) artıracaqdır. Avropa Birliyi, işsizlik baxımından baş verən şoklara qarşı belə bir həll yolu təklif edərək, demokratik cəmiyyətin sosial, iqtisadi və ekoloji rifaha olan sadiqliyini nümayiş etdirə bilər. 

Ekoloji Davamlılıq: 2008-ci il böhranı və daha sonrasında etdiyimiz səhvləri təkrarlamayaq. 2008-ci il maliyyə böhranı maliyyə sektorunun qeyd-şərtsiz bərpası ilə başa çatdı və dövlət borcunu artırdı. Əgər dövlət bu gün iqtisadiyyata müdaxilə edəcəksə, bu müdaxilədən faydalanacaq şirkətlər demokratik prinsiplərə uyğun hərəkət etməlidirlər. Dövlətlər xidmət etdiyi və onu meydana gətirən demokratik cəmiyyət adından insanların sağ qalmağını təmin etmək və təcili ekoloji problemləri həll etmək məqsədilə, kömək etdiyi şirkətlərin strateji meyllərindəki və ekoloji məsuliyyət anlayışlarında dəyişiklikləri, göstərəcəyi köməyə və müdaxiləyə şərt olaraq qoymalıdır. Dövlət, müdaxilədən faydalanacaq şirkətlərin həm aydın şəkildə müəyyən edilmiş ekoloji qaydalara uyğun davranmasını təmin etməli, həm də şirkətləri daxili idarəetmə ilə əlaqədar demokratikləşmə istiqamətində addımlar atmağa məcbur etməlidir. Ətraf mühitin məhvindən ekoloji təmirə keçidi təşviq etməyə hazır olan şirkətlər, şübhəsiz ki, demokratik idarəetməyə sahib şirkətlər olacaqdır. İdarəetmə haqqında belə bir anlayış yalnız sahibkarların və əməkçilərin səslərini çatdıra biləcəyi və həyata keçiriləcək strategiyalara birlikdə qərar verə biləcəyi idarəetmə ilə mümkündür. 

Mövcud kapitalist sistemində əmək, dünya və kapital arasında bir balans qurmağa çalışdığımız zaman, itirənin həmişə əmək və planetimiz olduğuna əmin olmaq üçün kifayət qədər sübut var. Kembric Universitetindən Kallen, Allvud və Borqsteyin (Envir. Sc. & Tech. 2011 45, 1711-1718) tədqiqatı göstərir ki, istehsal proseslərindəki mümkün dəyişikliklər qlobal enerji istehlakını 73%-ə qədər azalda bilər. Ancaq bu dəyişikliklər, şirkətlərin qısa müddətdə daha çox əmək və xərc yaradan qərarlar qəbul etməsinə səbəb olacaqdır. Bu cür dəyişikliklərin yaratdığı çətinliklərə baxmayaraq, bir çox sosial müəssisə və kooperativ hibrid hədəfləri (iqtisadi, sosial və ətraf mühit) müəyyən etmək və demokratik idarəetmə mexanizmləri ilə idarəetmənin mümkünlüyü haqqında ümidverici tədqiqatlar aparır. Bununla belə, mənfəəti bütün qərarların mərkəzinə qoyan və mənfəətin artırılmasını yeganə hədəf kimi qəbul edən şirkətlərin (enerji xərclərinin də sürətlə azaldığını nəzərə alsaq) həqiqətən bu dəyişiklikləri edəcəklərinə inanırsınız?

Daha özümüzü aldatmayaq. Verilən qərarların konkret nəticəsi olmadıqca, kapital sahiblərinin və şirkətlərin əksəriyyəti nə əməkləri ilə şirkətləri var edən insanların ləyaqətləri ilə maraqlanacaqlar, nə də yaxınlaşan ekoloji fəlakətlə mübarizə aparacaqlar. Dünyada həyatın davamlılığını təmin etməyin başqa bir yolu var: şirkətləri demokratikləşdirmək, işi əmtəə koteqoriyasından çıxarmaq, insanı və əməyi bir "resurs" olaraq görməkdən imtina etmək.

Translated by Agasef Imran,  Mubariz Mammadli, Natavan Namazova, Zivar Zeynalova

Download PDF

Treball: Democratitzar, desmercantilitzar, descontaminar

Què ens ha ensenyat aquesta crisi? En primer lloc, que els éssers humans en el treball no poden ser reduïts a mers "recursos". El personal mèdic i farmacèutic, el personal d'infermeria, de repartiment, de caixa ... Totes aquestes persones que ens han permès sobreviure durant aquest període de confinament són la viva mostra d'això. Aquesta pandèmia ha revelat també com el treball en si tampoc pot reduir-se a simple "mercaderia". Els serveis de salut, atenció i cures a col·lectius vulnerables són activitats que hauríem de protegir de les lleis del mercat. En cas de no fer-ho, correríem el risc d'accentuar encara més les desigualtats, sacrificant a les persones més febles i necessitades. Què fer per evitar un escenari similar? Cal permetre als i les treballadores participar en les decisions, és a dir, cal democratitzar l'empresa. I cal també desmercantilitzar la feina, assegurar una feina útil per a tothom. En aquest moment crucial, en el qual ens enfrontem al mateix temps a un risc de pandèmia i a un col·lapse climàtic, aquestes dues transformacions estratègiques ens permetrien no només garantir la dignitat de cada persona, sinó també actuar col·lectivament per descontaminar i salvar el planeta.

Democratitzar. Mentre qui podem romanem confinats i confinades, els i les que formen part del personal essencial s'alcen cada dia per prestar servei als altres. Elles, i ells, són prova de la dignitat de la feina i de l'absència de banalitat de la seva funció, i demostren un fet clau que el capitalisme, en el seu afany per transformar els éssers humans en mers "recursos", intenta sempre invisibilitzar, sense persones disposades a invertir el seu treball, no hi ha producció ni servei que valgui.

D'altra banda, els confinats i les confinades s'estan mobilitzant tot el que està al seu abast per aconseguir, des dels seus domicilis, mantenir l'activitat de les seves organitzacions. Ells i elles estan demostrant així de forma massiva que els que secunden que la gran preocupació d'un empresari ha de ser no perdre de vista a un treballador indigne de confiança, estan profundament equivocats. Cada dia, els i les treballadores evidencien que no són un "un grup d’interès” qualsevol de l'empresa: són LA SEVA part constitutiva. No obstant això, se'ls nega encara amb massa freqüència el dret a participar en el govern empresarial, monopolitzat pels que aporten capital.

Si ens preguntem seriosament com podrien les empreses i la societat en el seu conjunt expressar el seu reconeixement cap als i les treballadores, sembla evident que s’hauria d’aplanar la corba per a les remuneracions més altes i iniciar-se aquesta des d'un nivell més alt per a la resta, però aquests canvis no serien suficients. Després de les dues guerres mundials, es va atorgar el dret de vot a les dones en reconeixement de la seva contribució a la societat. Avui, cal lluitar per l’emancipació dels i les inversores de treball i el reconeixement de la seva ciutadania a l’empresa. Es tracta d'una transformació absolutament necessària.

A Europa, la representació dels qui inverteixen el seu treball en l'empresa va començar a establir-se a través de comitès d'empresa en acabar la Segona Guerra Mundial. Però aquestes "Cambres" de representació dels i les treballadores s'han quedat en òrgans molt febles, dependents de la bona voluntat dels equips de direcció designats per l’accionariat. Aquestes Cambres han estat incapaces de bloquejar la dinàmica pròpia del capital, que busca acumular per a si mateix, mentre destrueix el planeta. Aquestes Cambres de representació dels i les treballadores haurien, d'ara endavant, de ser dotades de drets similars als dels consells d'administració, per tal de sotmetre el govern empresarial (és a dir, la direcció, al més alt nivell) a un sistema de doble majoria.

A Alemanya, Països Baixos i els països escandinaus, les diferents formes de cogestió o codecisió (Mitbestimmung) que es van posar progressivament en marxa després de la Segona Guerra Mundial van representar una etapa crucial, però encara no n'hi ha prou per generar una veritable ciutadania a l'empresa. Fins i tot als Estats Units, on el dret de sindicalització ha estat vigorosament combatut, sorgeixen avui veus que demanen atorgar als que inverteixen en treball el dret d'elegir representants que comptin amb una majoria qualificada al si dels consells d'administració. Nomenar el director  General, decidir sobre l'estratègia empresarial, o sobre com es reparteixen els beneficis, són totes elles qüestions massa importants per a ser deixades exclusivament en mans de la representació accionarial. Els que inverteixen en l'empresa la seva feina, la seva salut, i, en definitiva, la seva pròpia vida, han de tenir així mateix la possibilitat de validar col·lectivament aquestes decisions. 

Desmercantilitzar. Aquesta crisi il·lustra també fins a quin punt el treball no hauria de ser tractat com a mercaderia. La crisi demostra que no podem deixar decisions col·lectives tan importants en mans dels mecanismes de mercat. La creació de llocs de treball en els sectors de cures i d'atenció primària, o el proveïment de material i equips d'emergència porten anys sotmesos a la lògica de la rendibilitat, i aquesta crisi no fa sinó treure'ns de l'engany. Les nostres desenes de milers de morts ens recorden que hi ha necessitats col·lectives estratègiques que han de quedar immunitzades davant la mercantilització. Els que encara afirmin el contrari són ideòlegs que ens posen a tots en greu perill. La lògica de la rendibilitat no pot decidir-ho tot. Igual que certs sectors han de protegir-se de les lleis de mercat no regulat, també s’ha de poder garantir a cadascú una feina digna.

Una manera d'aconseguir aquest objectiu és a través d'una Garantia d'Ocupació, que ofereixi la possibilitat a cada ciutadà i ciutadana de tenir una feina. Aquesta Garantia d'ocupació, o dret a la feina consagrat en l'article 23 de la Declaració Universal dels Drets Humans, permetria no només que tota persona es guanyés la vida dignament, sinó també que, col·lectivament, multipliquéssim les nostres forces per respondre millor a les nombroses necessitats socials i mediambientals a les quals ens enfrontem. Una Garantia d'Ocupació posada a disposició de les comunitats i administracions locals permetria, en concret, contribuir a evitar el col·lapse climàtic, i al mateix temps garantir un futur digne a tothom. (VAR. EUROP) La Unió Europea hauria de posar els mitjans necessaris per a impulsar un projecte semblant en el marc del seu Green Deal. Si revisés la missió del seu Banc Central, perquè aquest pogués finançar tal programa, necessari per a la nostra supervivència, la UE es guanyaria la legitimitat en la vida de tots i cadascun dels ciutadans i ciutadanes de la Unió. Oferint una solució anticíclica al xoc que s'acosta en termes d'atur, la UE demostraria el seu compromís amb la prosperitat social, econòmica i ecològica de les nostres societats democràtiques.

Descontaminar. No repetim els errors de 2008: aquella crisi es va saldar amb el rescat incondicional del sector financer, aprofundint el deute públic. Si els nostres estats tornen avui a intervenir l'economia, és important que almenys pugui exigir-se a les empreses beneficiàries la seva adequació al marc general de la democràcia. L'Estat, en nom de la societat democràtica a la qual serveix i que el constitueix, i en nom també de la seva responsabilitat per vetllar per la nostra supervivència mediambiental, ha de condicionar la seva intervenció a canvis en l'orientació estratègica de les empreses intervingudes. Més enllà de l'acompliment d'estrictes normes mediambientals, ha d'imposar condicions de democratització pel que fa al govern intern de les empreses. Perquè les empreses millor preparades per impulsar la transició ecològica han de ser, sense cap dubte, les que compten amb governs democràtics; aquelles en què tant inversors de capital com de treball puguin fer sentir la seva veu i decidir de comú acord les estratègies a posar en pràctica. Això no ha de sorprendre: en un règim capitalista, el compromís capital-treball-planeta resulta sempre desfavorable al treball i al planeta. Com han demostrat els enginyers de la Universitat de Cambridge, Cullen, Allwood i Borgstein (Envir. Sc. & Tech. 2011 45, 1711-1718), si s'establissin "modificacions realitzables en els processos productius", podria estalviar-se un 73% del consum mundial d'energia. Però aquests canvis implicarien una mà d’obra intensiva, i decisions sovint més costoses a curt termini. Mentre les empreses segueixin administrant exclusivament en benefici dels que aporten capital ¿de quin costat creuen vostès que es decantarà la decisió, en un moment en què el cost de l'energia és irrisori?

Malgrat els desafiaments que aquests canvis impliquen, algunes cooperatives o empreses de l'economia social i solidària que s’han proposat objectius híbrids (financers, socials i mediambientals), i han desenvolupat governs interns més democràtics, ja han demostrat que aquesta és una via creïble.

No ens fem il·lusions. Deixats a la seva sort, la major part dels que aporten capital no es preocuparan ni de la dignitat de les persones que inverteixen el seu treball, ni de la lluita contra el col·lapse climàtic. Tenim, en canvi, un altre escenari molt més esperançador a l'abast de la mà: democratitzar l'empresa i desmercantilitzar el treball. La qual cosa ens permetrà descontaminar el planeta.

Translated by Virginia Simón-Moya (University of Valencia), Miguel Simón-Moya, Massimo Maoret (IESE Business School)

Download PDF

Práce: Demokratizovat, dekomodifikovat, dekontaminovat

Co je jednou z nejpodstatnějších lekcí současné krize? Že pracující lidé jsou mnohem více než pouhé „lidské zdroje“. Péče o nemocné; rozvoz jídla, léků a dalších nezbytností; svážení odpadu; zásobování regálů potravinami a práce za pokladnou – všichni, kdo takto udržují během pandemie koronaviru život v jeho kolejích, jsou toho živoucím důkazem. Tato pandemie také ukazuje, že práce nemůže být redukována na pouhou komoditu. Zdravotnictví a péče o ohrožené osoby nemohou být řízeny pouze tržními silami. Pokud je necháme na pospas výhradně trhu, riskujeme zhoršení nerovností do té míry, že budou ti nejslabší a nejzranitelnější platit svými životy. Jak se takovému scénáři vyhnout? Je třeba umožnit zaměstnancům podílet se na rozhodnutích, která se dotýkají jejich životů a budoucnosti na pracovištích. Jinými slovy demokratizovat podniky. Tím, že všem lidem zaručíme užitečné zaměstnání, že dekomodifikujeme práci. V okamžiku, kdy čelíme riziku pandemie a ekologického kolapsu zároveň, nám tyto strategické změny umožní nejen zajistit každému důstojný život, ale také mobilizovat společné síly k odstranění ekologických zátěží a záchraně naší planety. 

Proč demokratizovat? Každé ráno vstávají muži a ženy – v případě výše zmíněných povolání zejména ženy –, aby zajišťovali běh života těch z nás, kteří díky tomu můžeme zůstat v karanténě. To oni nad námi bdí celou noc. Důstojnost jejich práce lze vyjádřit výmluvně prostým výrazem „nepostradatelný personál“. Tento termín poukazuje na klíčovou skutečnost, kterou se kapitalismus vždy snažil skrýt pomocí jiné fráze, a to „lidské zdroje“: Lidské bytosti nejsou pouze jedním z mnoha různých zdrojů. Výroba ani služby neexistují bez těch, kdo do nich investují svou práci. 

Každé ráno vstávají muži a ženy v domácí karanténě, aby na dálku plnili úkoly organizací, v nichž jsou zaměstnáni. Pracují do noci. Tito lidé naprosto jasně prokazují, jak moc pomýlený je zažitý předpoklad, že důležitou úlohou zaměstnavatele je držet dohled nad zaměstnancem, aby jej měl pod kontrolou, protože nezasluhuje jeho důvěru. Dnem i nocí prokazují, že pracovníci nejsou jen jednou z mnoha zúčastněných stran. Jsou klíčem k úspěchu svých zaměstnavatelů. To oni jsou základní stavebním kamenem firem, navzdory tomu, že je jim většinou odepřena spoluúčast na řízení jejich pracovišť, právo, jež je monopolizováno investory finančních prostředků.

Demokracie je odpovědí na otázku, jak mohou firmy a společnost jako taková uznat přínos zaměstnanců v době krize. Samozřejmě je potřeba zacelit rozevřenou trhlinu příjmové nerovnosti a pozvednout nejnižší mzdy – ale to nestačí. Ženám pomohl jejich nesporný přínos společnosti ve dvou světových válkách vydobýt si volební právo. Ze stejného důvodu je na čase přiznat právo pracujícím.

Zastoupení pracovníků na pracovištích se v Evropě začíná objevovat od konce druhé světové války prostřednictvím institucí, jež jsou známé jako Rady zaměstnanců. Nicméně tyto zastupitelské orgány mají v nejlepším případě pouze slabý hlas v řízení firem a jsou závislé na libovůli výkonného vedení, které jmenují akcionáři. Rady zaměstnanců nebyly schopny zpomalit, natož zastavit, neutuchající samoúčelné hromadění kapitálu, které má stále větší vliv na ničení našeho životního prostředí. Těmto orgánům by nyní měla být udělena práva podobná těm, jež uplatňují představenstva firem. Abychom toho docílili, vrcholový management firem by měl mít povinnost získat dva většinové souhlasy – nejen ze strany zastupující akcionáře, ale také od zástupců zaměstnanců. Různé podoby spolurozhodování, jež se v Německu, Nizozemsku a Skandinávii postupně prosadily po druhé světové válce, byly zásadním krokem k poskytnutí hlasu pracujícím. Ale k dosažení skutečné reprezentace ve firmách nedostačují. Dokonce i ve Spojených státech, v nichž byly organizace pracovníků a práva odborů výrazně potlačeny, se nyní množí výzvy k tomu, aby těm, kdo do firem vkládají svou práci, bylo uděleno právo zvolit si zastupitele, kteří by v představenstvech tvořili nadpoloviční většinu. Otázky jako výběr výkonného ředitele, stanovení hlavních strategií a rozdělování zisku jsou příliš významné na to, aby byly ponechány pouze akcionářům. Vklad své práce – tedy své mysli a těla, svého zdraví, svého vlastního života – by měl jít ruku v ruce s kolektivním právem schvalovat a vetovat tato rozhodnutí. 

Proč dekomodifikovat? Současná krize také ukazuje, že práce nemůže být považována za zboží, že tržní mechanismy nemohou samostatně rozhodovat o rozhodnutích, která hluboce ovlivňují naše společenství. Celé roky byly pracovní místa a zásobování ve zdravotnictví podmíněny principem ziskovosti; dnes krize odhaluje, nakolik byl tento postup krátkozraký. Určité společné strategické potřeby prostě musí být vůči těmto principům imunní. Rostoucí počet obětí napříč světem je hrozivou upomínkou, že některé věci nesmí nikdy být považovány za zboží. Ti, kdo to nadále rozporují, nás svou nebezpečnou ideologií ohrožují. Když jde o naše zdraví a život na této planetě, ziskovost je nepřípustné měřítko.

Dekomodifikace práce znamená ochranu jistých odvětví před zákony takzvaného „volného trhu“; znamená to také, že zajistíme všem lidem možnost práce a důstojnost, kterou s sebou nese. Jeden způsob, jak toho docílit, je vytvořit Záruky práce. Článek 23 Všeobecné deklarace lidských práv nám připomíná, že každý má právo na práci. Záruka práce by nejen nabídla všem občanům možnost práce, jež jim umožní důstojný život, ale také by zajistila zásadní podnět naší společné schopnosti postavit se mnohým naléhavým společenským a environmentálním výzvám, kterým v současnosti čelíme. Zaručené zaměstnání by nám umožnilo prostřednictvím místních komunit zajistit důstojnou práci a zejména přispět v boji proti kolapsu životního prostředí. Evropská unie musí takovýto projekt zahrnout do opatření v rámci Zelené dohody. Revize úlohy Evropské centrální banky, aby mohla financovat takovýto program, který je nezbytný pro naše přežití, by jí dala legitimní postavení v životě každého občana EU. Jako proticyklické řešení nadcházející výbušné nezaměstnanosti tento program prokáže svůj klíčový přínos k prosperitě Unie.

Ekologická náprava. Dnes bychom neměli reagovat se stejnou naivitou jako v roce 2008, kdy jsme na ekonomickou krizi odpověděli bezpodmínečnou záchranou bank, která prohloubila veřejný dluh, a nepožadovali nic na oplátku. Pokud během současné krize naše vlády zakročí a zachrání obchodní společnosti, pak by tyto podniky měly dostát základním demokratickým podmínkám. Vlády by měly podmínit svou pomoc firmám jistými změnami jejich působení ve jménu demokratických společností, jimž slouží a které je tvoří, a ve jménu odpovědnosti za zajištění přežití naší planety. Firmy se musí nejen držet striktních environmentálních standardů, ale musí také splňovat určité podmínky vnitřního demokratického zřízení. Úspěšný přechod od ekologické zkázy k ekologickému zotavení a obrodě bude nejlépe dosažen pod vedením demokraticky řízených firem, v nichž hlasy těch, kteří poskytují svou práci, mají ve strategických rozhodnutích stejnou váhu jako hlasy těch, kteří poskytují své finanční prostředky. Měli jsme dost času na to, abychom zjistili, co se stane, když se v současném systému utkají pracující a planeta s kapitálovými zisky: pracovníci a planeta vždy tahají za kratší konec provazu. Díky výzkumu z Katedry inženýrství na Univerzitě v Cambridgi víme, že „dosažitelné systémové změny“ (achievable design changes) by mohly snížit globální energetickou spotřebu o 73 % (Cullen, Allwood, a Borgstein: „Reducing Energy Demand: What Are the Practical Limits?“, in: Environmental Science & Technology 2011, 45, s. 1711–1718). Avšak… tyto změny jsou náročné na práci a vyžadují rozhodnutí, která jsou často v krátkodobém horizontu nákladná. Pokud se firmy řídí maximalizací zisku pro své investory a pokud je energie levná, proč by takové změny prováděly? Navzdory náročnosti tohoto přechodu již některé firmy, jež smýšlejí společensky nebo fungují kooperativně (tedy usilují o smíšené cíle, které berou v potaz finanční, společenské a environmentální okolnosti nebo rozvíjejí vnitřní demokratické zřízení) dokazují realističnost takové cesty.

Nedělejme si iluze: bude-li jim ponechána volná ruka, většina investorů se nebude starat o důstojnost těch, kteří jim poskytují svou práci, a stejně tak nepovedou boj proti ekologické katastrofě. K dispozici je ale jiná možnost. Demokratizovat firmy; dekomodifikovat práci; přestat zacházet s lidskou prací jako se zdrojem, abychom se mohli společně zaměřit na uzdravení naší planety.

Translated by Daniel Kotecký

Download PDF

Töö: Demokratiseerimine, lahtikaubastamine, heastamine

Töötavad inimesed on palju enamat kui vaid „tööjõuressurss“. See on praeguse kriisi olulisim õppetund. Haigete eest hoolitsemine; toidu, ravimite ja muude esmatarbekaupade kättetoimetamine; meie igapäevaste jäätmete kõrvaldamine; kaupluseriiulite täitmine ja töö kassades – kõik need inimesed, kelle elu pole COVID-19 pandeemia tõttu seiskunud, on tõestuseks, et tööd ja töö tegijat pole võimalik pelgalt kaubaks taandada. Inimeste tervist ja abivajajate eest hoolitsemist ei saa reguleerida vaid turujõud. Kui jätame need ainuüksi turu määrata, on oht, et ebavõrdsus süveneb punktini, kus ohvriks tuuakse just kõige ebasoodsamatest oludest pärit inimeste elud. Kuidas seda vastuvõetamatut olukorda vältida? Ettevõtete demokratiseerimise abil – läbi töötajate kaasamise tööelu ja töökoha tulevikku puudutavatesse otsustesse. Töö lahtikaubastamise abil – tagades kõigile vajaliku tööhõive. Samal ajal kui seisame silmitsi pandeemia ja ühiskonna kokkuvarisemise koletu riskiga, võimaldaks selliste strateegiliste muudatuste tegemine tagada kõigi kodanike väärikuse, koondades samas kollektiivse jõu ja pingutused, mis on vajalikud elu säilitamaks meie planeedil.

Miks demokratiseerida? Igal hommikul lähevad mehed ja naised oma tööpostidele, et teenindada neid, kellel on võimalik karantiinis olla. Nad valvavad öö läbi. Nende töö väärikuse võtab kokku kõnekas ja lihtne mõiste „hädavajalik töötaja“. Selline nimetus paljastab ka võtmefakti, mida kapitalism on alati püüdnud peita mõisete „inimressurss“ taha. Inimesed pole üheks ressursiks paljude seast. Ilma nendeta, kes investeerivad oma tööd, poleks ei tootmist, teenuseid – mittemingisugustki äritegevust.

Igal hommikul tõusevad kodudes karantiinis olevad mehed ja naised voodist, et täita kaugtöö korras nende organisatsioonide ülesandeid, kelle heaks nad töötavad. Niimoodi töötavad nad hilisööni. Neile, kes arvavad, et töötajaid ei saa usaldada tegema tööd ilma järelevalveta, et töötajad vajavad pidevat jälgimist ja välist distsipliini, tõestavad need mehed ja naised vastupidist. Nad tõestavad nii päeval kui öösel, et töötajad pole vaid üheks „ressursiks“ paljude seas: nemad on tööandja edu võti. Nad on ettevõtte põhiliseks varaks, kuid sellest hoolimata ei kaasata neid enamasti oma töökohega seotud otsustusprotsessidesse – selle õiguse on monopoliseerinud kapitaliinvestorid.

Küsimusele, kuidas ettevõtted ja laiemalt kogu ühiskond tunnustaks töötajate panust kriisi ajal, on vastuseks: demokraatia. Kindel on, et tuleb sulgeda sissetulekute ebavõrdsuse haigutav kuristik ja tõsta töötasu alammäära – kuid sellest üksi ei piisa. Pärast kahte maailmasõda aitas naiste vaieldamatu panus ühiskonda võita neil kätte valimisõiguse. Sama mustri järgi on nüüd käes aeg anda hääleõigus töötajaile.

Töötajate esindatus töökohal töönõukogudena tuntud asutuste kaudu on Euroopas olnud olemas alates II maailmasõja lõpust. Neil esinduskogudel on aga ettevõtete valitsemises parimal juhul vaid nõrk hääl ja nad on allutatud aktsionäride poolt nimetatud tegevjuhtkonna otsustele. Nad ei ole suutnud peatada ega isegi mitte aeglustada järeleandmatut hoogu, millega kapitali on omakasupüüdlikult akumuleeritu, ja mis on meie keskkonna hävitamisel olnud veelgi võimsam. Nendele organitele tuleks nüüd anda samad õigused kui juhatuste poolt volitatutele. Selleks peaksid nii töötajate esindajate kojad kui ka aktsionärid nõudma ettevõtete juhatustelt (st tippjuhtkonnalt) enamuse kahekojalist nõusolekut – nii töötajate kui aktsionäride esindajate oma. Saksamaal, Madalmaades ja Skandinaavias pärast II maailmasõda järk-järgult kasutusele võetud erinevad otsustusvormid (mitbestimmung) olid ülioluliseks sammuks töötajatele hääle andmisel – kuid need on endiselt ebapiisavad ettevõtete töötajatele tegelike õiguste loomiseks. Isegi Ameerika Ühendriikides, kus töötajate organiseerumist ja ametiühingute õigusi on märkimisväärselt pärsitud, kutsutakse nüüd üha enam üles andma töötajatele õigust kvalifitseeritud häälteenamusega oma esindajate valimiseks ettevõte juhatusse. Sellised küsimused nagu tegevjuhi valik, peamiste strateegiate paikapanek ja kasumi jaotamine on liiga olulised, et jätta need vaid aktsionäride otsustada. Oma tööjõu investeeriminesega, see tähendab inimese vaimu ja keha, inimese tervist – inimese tervet elu, peaks käima kaasas kollektiivne õiguse neid otsuseid kinnitada või neile veto seada.

Miks lahtikaubastamine? Sest käesolev kriis näitab ka seda, et tööd ei tohi kohelda kui kaupa, et ainuüksi turumehhanismid ei saa jääda vastutavaks meie kogukondi kõige sügavamalt mõjutavate valikute eest. Juba aastaid on tervishoiusektori töökohtade ja ressursside suhtes kohaldatud kasumlikkuse juhtpõhimõtet; täna näitab pandeemia, mil määral see põhimõte on meid ummikusse viinud. Teatud strateegilised ja kollektiivsed vajadused tuleb sellistest kaalutlustest lihtsalt vabastada. Suurenev hukkunute arv kogu maailmas on kohutav meeldetuletus, et mõnd asja ei tohi kunagi käsitleda kaubana. Need, kes jätkuvalt vastupidist väidavad, seavad meid oma ohtliku ideoloogiaga suurde ohtu. Kasumlikkus on talumatu mõõdupuu, kui seda rakendada meie tervisele ja elule meie planeedil.

Töö lahtikaubastamine tähendab teatud sektorite kaitsmist niinimetatud „vabaturu“ seaduste eest; see tähendab ka, et kõigil inimestel on juurdepääs tööle ja sellega kaasnevale väärikusele. Üks võimalus selleks on töögarantii loomine. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 23 tuletab meelde, et kõigil on õigus tööle. Töögarantii  mitte ainult ei pakuks igale kodanikule juurdepääsu tööle, vaid annaks ka olulise tõuke meie kollektiivsele võimekusele astuda vastu paljudele pakilistele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele väljakutsetele, millega hetkel silmitsi seisame. Garanteeritud tööhõive võimaldaks koostöös kohalike kogukondadega töötavatel valitsustel mitte ainult pakkuda väärikat tööd, vaid panustaks samal ajal ka tohututusse jõupingutusse võitluses ökosüsteemi kokkuvarisemise v astu. Kuna tööpuudus kasvab kiiresti, võivad töökohtade tagamise programmid kogu maailmas mängida otsustavat rolli meie demokraatliku ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse tagamisel. Euroopa Liit peaks sellise projekti lisama Euroopa rohelisse kokkuleppesse. Euroopa Keskpanga missiooni ülevaadatamine, nii et sel oleks võimalik rahastada seda meie ellujäämiseks vajalikku programmi, annaks sellele programmile legitiimse koha iga ELi kodaniku elus. Olles vastukaaluks eesootavale plahvatuslikule tööpuudusele, tõestaks see programm, et täidab ELi õitsengus võtmerolli.

Keskkonna taastamine. Me ei tohiks olla sama sinisilmsed nagu 2008. aastal, kui reageerisime majanduskriisile tingimusteta päästepakettidega, mis paisutasid riigivõlga, nõudmata midagi vastutasuks. Kui meie valitsused sekkuvad praegusesse kriisi ettevõtete päästmiseks, peavad ka ettevõtted end muutma ja hakkama vastama demokraatia üldistele põhitingimustele. Demokraatliku ühiskonna nimel, mida nad teenivad ja mis  teeb nende eksistentsi võimalikuks, ja vastutuse nimel tagada meie ellujäämine sellel planeedil, peavad meie valitsused seadma ettevõtetele antava abi tingimuseks, et nad teevad oma käitumisse teatavaid muudatusi. Lisaks rangete keskkonnastandardite järgimisele on ettevõtted kohustatud täitma ka demokraatliku (sise)juhtimise  teatud tingimusi. Edukat üleminekut keskkonna hävitamiselt keskkonna taastamisele ja taaselustumisele  tagavad kõige tõhusamalt demokraatlikult juhitavad ettevõtted, kus nede hääl, kes investeerivad oma tööd, on strateegiliste otsuste tegemisel sama suure kaaluga kui neil, kes investeerivad kapitali. Meil on olnud rohkem kui piisavalt aega, et näha, mis juhtub, kui tööjõud, planeet ja kapitali kasvu asetatakse praeguses süsteemis kaalukausile: tööjõud ja planeet jäävad alati kaotajaks. Tänu Cambridge'i ülikooli tehnikaosakonna uuringutele (Cullen, Allwood ja Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718) teame, et „muudatused tootmistsüklis, mis on saavutatavad“ võivad vähendada globaalset energiatarbimist 73% võrra. Kuid... need muudatused on töömahukad ja nõuavad valikuid, mis lühiperspektiivis on sageli kallimad. Nii kaua, kuni ettevõtteid juhitakse viisil, mis püüab ainuüksi maksimeerida kapitaliinvestoritele kasumit, ja maailmas, kus energia on odav – miks peaks neid muudatusi tehtama? Vaatamata käesoleva ülemineku väljakutsetele, teatud ühiskondlikult meelestatud või kooperatiivselt juhitavad ettevõtted – kes taotlevad hübriidseid eesmärke, mille puhul arvestatakse nii rahalisi, sotsiaalseid kui ka keskkonnaga seotud kaalutlusi ning arendatakse demokraatlikku sisemist juhtimist – on juba näidanud sellise lähenemis e positiivse mõju potentsiaali.

Lõpetagem iseenda lollitamine: enamik ilma ühiskondliku kontrollita vabalt tegutsema jäetud kapitaliinvestoreid ei hooli tööga investeerijate väärikusest; samuti ei hakka nad juhtima keskkonnakatastroofi vastast võitlust. Kuid on olemas teine võimalus. Et saaksime koos keskenduda elu hoidmisele oma planeedil, tuleks ettevõtted demokratiseerida, alustada töö lahtikaubastamisega ja lõpetada inimeste käsitamine ressurssidena.

Translated by Stella Shaumyan & Tauri Tampuu

Download PDF

Εργασία: Εκδημοκράτιση, Αποεμπορευματοποίηση, Απορρύπανση

Οι εργαζόμενοι άνθρωποι δεν είναι απλά διαχειρίσιμοι «ανθρώπινοι πόροι». Αυτό είναι ένα από τα βασικά διδάγματα της σημερινής κρίσης. Από τη φροντίδα για τους ασθενείς, την παράδοση φαγητού, φαρμάκων και άλλων ειδών πρώτης ανάγκης, μέχρι την εκκαθάριση των απορριμμάτων και του ανεφοδιασμού για τα μανάβικά μας - οι άνθρωποι που συνεχίζουν τη ζωή τους εν μέσω της πανδημίας είναι ζωντανή απόδειξη ότι η εργασία δεν είναι ένα απλό εμπόρευμα. Η ανθρώπινη υγεία και η φροντίδα των πιο ευάλωτων δεν μπορούν να καθορίζονται αποκλειστικά από τις δυνάμεις της αγοράς. Εάν αφήσουμε αυτά τα αγαθά στην αγορά, διατρέχουμε τον κίνδυνο να επιδεινώσουμε τις ανισότητες σε σημείο που μπορεί να κοστίσει ακόμα και την ίδια τη ζωή των λιγότερο προνομιούχων.

Πώς θα αποφύγουμε ένα τέτοιο ενδεχόμενο; Με τη συμμετοχή των εργαζομένων σε αποφάσεις που σχετίζονται με τη ζωή και το μέλλον τους στο χώρο εργασίας τους – δηλαδή με τον εκδημοκρατισμό των επιχειρήσεων. Με την αποεμπορευματοποίηση της εργασίας – δηλαδή διασφαλίζοντας συλλογικά την χρήσιμη απασχόληση για όλους. Αντιμέτωποι καθώς βρισκόμαστε με τον φρικτό κίνδυνο της πανδημίας και της περιβαλλοντικής κατάρρευσης, αυτές οι πολιτικές θα μας επέτρεπαν να διασφαλίσουμε την αξιοπρέπεια όλων, καθώς θα επιστρατεύαμε τη συλλογική μας δύναμη και την προσπάθεια που απαιτούνται για να διατηρήσουμε τη συμβίωσή μας στον πλανήτη.

Γιατί εκδημοκρατισμός; Κάθε πρωί, άντρες και γυναίκες σηκώνονται από το κρεβάτι τους για να εξυπηρετήσουν τις ανάγκες όλων μας, εμάς που έχουμε τη δυνατότητα να παραμείνουμε σε καραντίνα. Μας προσέχουν νυχθημερόν. Η αξιοπρέπεια της εργασίας τους δεν χρειάζεται άλλη εξήγηση πέρα από την εύγλωττα απλή έννοια του «αναγκαίου εργαζόμενου». Ο καπιταλισμός πάντα φρόντιζε να κρατάει αυτή την έννοια συστηματικά κρυμμένη πίσω από μια άλλη, την έννοια του «ανθρώπινου πόρου». Οι άνθρωποι ωστόσο δεν είναι πόροι, όπως οι «φυσικοί πόροι». Χωρίς τη δική τους επενδύση εργασίας δεν θα υπήρχαν ούτε παραγωγή ούτε υπηρεσίες ούτε επιχειρήσεις.

Κάθε πρωί, άντρες και γυναίκες σε καραντίνα σηκώνονται για να εκπληρώσουν εξ αποστάσεως, μέσα από τα σπίτια τους, την εργασιακή τους αποστολή. Δουλεύουν νυχθημερόν. Σε πείσμα όλων εκείνων που διατείνονται ότι οι εργαζόμενοι δεν είναι αξιόπιστοι, ότι χρήζουν εξωτερικής εποπτείας και πειθαρχίας, αυτοί οι εργαζόμενοι αποδεικνύουν το αντίθετο. Αποδεικνύουν πρωί-βράδυ ότι οι εργαζόμενοι δεν είναι απλώς παραγωγικοί πόροι, όπως όλοι οι άλλοι: είναι το κλειδί για την επιτυχία των εργοδοτών τους. Και μολονότι οι εργαζόμενοι συγκροτούν τη ραχοκοκκαλιά της εταιρείας, παραμένουν ως επί το πλείστον αποκλεισμένοι από τη συμμετοχή στην διακυβέρνηση του εργασιακού τους χώρου. Το δικαίωμα αυτό μονοπωλείται από τους ιδιοκτήτες κεφαλαίου.

Στο ερώτημα πώς οι εταιρείες και πώς η κοινωνία, στο σύνολό της, θα μπορούσαν να αναγνωρίσουν τη συνεισφορά των εργαζομένων σε περιόδους κρίσης, η απάντηση είναι η εκδημοκράτιση της επιχείρησης. Φυσικά πρέπει να περιορίσουμε την εισοδηματική ανισότητα μεταξύ των εργαζομένων, καθώς και να αυξήσουμε το εισόδημα των λιγότερο προνομιούχων - αλλά αυτά από μόνα τους δεν είναι αρκετά. Μετά από δύο Παγκόσμιους Πολέμους, η αναμφισβήτητη συνεισφορά της γυναίκας στην κοινωνία τη βοήθησε να κερδίσει το δικαίωμα ψήφου. Με παρόμοιο τρόπο, ήρθε ο καιρός για την αναγνώριση των εργαζομένων στον χώρο εργασίας τους.

Η εκπροσώπηση των επενδυτών εργασίας εγκαθιδρύθηκε στην Ευρώπη μετά το τέλος του Β' Παγκοσμίου Πολέμου, μέσω του θεσμού των Εργατικών Συμβουλίων. Σήμερα, ωστόσο, τα αντιπροσωπευτικά αυτά όργανα έχουν, στην καλύτερη περίπτωση, πολύ περιορισμένη φωνή στην διακυβέρνηση των επιχειρήσεων. Ταυτόχρονα παραμένουν θεσμικά υποτελείς στις επιλογές των μάνατζερ, οι οποίοι διορίζονται από τους μετόχους. Τα Συμβούλια δεν μπόρεσαν ούτε να σταματήσουν ούτε να επιβραδύνουν την ορμή της συσσώρευσης κεφαλαίου προς το συμφέρον των μονοπωλίων, ούτε να περιορίσουν την καταστροφή του περιβάλλοντος. Για να κάνουν κάτι τέτοιο, τα Συμβούλια πρέπει να αποκτήσουν τα ίδια δικαιώματα με τα υφιστάμενα διοικητικά συμβούλια. Πρέπει δηλαδή η διακυβέρνηση των επιχειρήσεων να απαιτεί κάτι σαν διπλή πλειοψηφία, με έγκριση από ένα σώμα που θα αντιπροσωπεύει τους εργαζομένους και από ένα σώμα που θα αντιπροσωπεύει τους μετόχους.

Μετά τον Β’ Παγκόσμιο Πόλεμο, εφαρμόστηκαν σταδιακά στη Γερμανία, στις Κάτω Χώρες και στη Σκανδιναβία μορφές συνδιαχείρισης (mitbestimmung) των μεγάλων επιχειρήσεων, οι οποίες αποτέλεσαν κρίσιμο βήμα για να δοθεί φωνή στους εργαζομένους. Ωστόσο αυτή η συνδιαχείρηση δεν επαρκεί για την εκχώρηση πραγματικής πολιτικής νομιμοποίησης στις επιχειρήσεις. Ακόμη και στις Ηνωμένες Πολιτείες, όπου τα δικαιώματα αυτοοργάνωσης των εργαζομένων και των συνδικαλιστικών οργανώσεων έχουν σε μεγάλο βαθμό κατασταλεί, υπάρχει πλέον αυξανόμενη πίεση να δοθεί στους εργαζομένους το δικαίωμα να εκλέγουν αντιπροσώπους στα διοικητικά συμβούλια με ενισχυμένη πλειοψηφία. Ζητήματα όπως η επιλογή του Διευθύνοντος Συμβούλου, ο καθορισμός εταιρικών στρατηγικών και η κατανομή κερδών παραείναι σημαντικά για να μείνουν στα χέρια των μετόχων και μόνο αυτών. Η προσωπική επένδυση εργασίας, δηλαδή η επένδυση μυαλού και σώματος, η επένδυση ψυχικής υγείας – εν τέλει της ίδιας της ζωής - οφείλει να συνοδεύεται από το συλλογικό δικαίωμα κύρωσης και αρνησικυρίας πάνω σε αυτά τα ζητήματα. 

Γιατί αποεμπορευματοποίηση; Αυτή η κρίση δείχνει επίσης ότι η εργασία δεν πρέπει να αντιμετωπίζεται ως εμπόρευμα, ότι δηλαδή οι μηχανισμοί της αγοράς δεν μπορούν να διαφεντεύουν τις επιλογές και τη ζωή της κοινωνίας μας. Εδώ και χρόνια, οι θέσεις εργασίας και η προσφορά στον τομέα της υγείας υπόκεινται στην γενική αρχή της κερδοφορίας. Ωστόσο η πανδημία αποκαλύπτει πόσο μας έχει παραπλανήσει η αρχή αυτή. Κάποιες στρατηγικές και συλλογικές ανάγκες πρέπει απλά να ανοσοποιηθούν από τη λογική της αγοράς. Ο αυξανόμενος αριθμός νεκρών σε όλο τον κόσμο είναι μια φριχτή υπενθύμιση ότι κάποια πράγματα δεν πρέπει ποτέ να αντιμετωπίζονται ως εμπορεύματα. Όσοι συνεχίζουν να υποστηρίζουν το αντίθετο μας βάζουν σε κίνδυνο με την επικίνδυνη ιδεολογία τους. Η υγεία και η ζωή μας σε αυτόν τον πλανήτη δεν μετριούνται με γνώμονα το κέρδος.

Αποεμπορευματοποιημένη εργασία σημαίνει εξαίρεση ορισμένων τομέων από τους νόμους της λεγόμενης «ελεύθερης αγοράς». Σημαίνει επίσης ότι όλοι οι άνθρωποι θα έχουν πρόσβαση στην εργασία και την αξιοπρέπεια που αυτή εξασφαλίζει. Ένας τρόπος να γίνει αυτό είναι η κατοχύρωση του θεσμού της Εγγυημένης Εργασίας. Το άρθρο 23 της Οικουμενικής Διακήρυξης των Ανθρωπίνων Δικαιωμάτων μάς υπενθυμίζει ότι όλοι έχουν δικαίωμα στην εργασία. Η Εγγυημένη Εργασία θα έδινε σε κάθε πολίτη πρόσβαση σε εργασία, ώστε να ζει με αξιοπρέπεια. Θα έδινε επίσης ώθηση στη συλλογική μας ικανότητα να αντιμετωπίσουμε τις πολλές πιεστικές κοινωνικές και περιβαλλοντικές προκλήσεις που αντιμετωπίζουμε σήμερα. Η Εγγυημένη Εργασία θα επέτρεπε στις τοπικές κυβερνήσεις να παρέχουν αξιοπρεπή εργασία, συμβάλλοντας ταυτόχρονα στην παγκόσμια προσπάθεια καταπολέμησης της περιβαλλοντικής κατάρρευσης.

Σε όλον τον κόσμο, και ενώ η ανεργία αυξάνεται, τα προγράμματα Εγγυημένης Εργασίας μπορούν να διαδραματίσουν καθοριστικό ρόλο για τη διασφάλιση της κοινωνικής, οικονομικής και περιβαλλοντικής σταθερότητας των δημοκρατικών μας κοινωνιών. Η Ευρωπαϊκή Ένωση οφείλει να συμπεριλάβει ένα τέτοιο πρόγραμμα στην Πράσινη Συμφωνία που προτείνει. Κάτι τέτοιο απαιτεί επανεξέταση της αποστολής της Ευρωπαϊκής Κεντρικής Τράπεζας, ώστε να χρηματοδοτήσει αυτό το πρόγραμμα και να μεριμνήσει για τη μόνιμη ένταξή του στη ζωή του κάθε πολίτη της ΕΕ. Ταυτόχρονα, ως αντικυκλική λύση στην επερχόμενη εκρηκτική ανεργία, ένα τέτοιο πρόγραμμα μπορεί να αποδειχτεί συμβολή-κλειδί για την ευρωπαϊκή ευημερία. 

Γιατί απορρύπανση; Δεν πρέπει να αντιδράσουμε σήμερα με την ίδια αφέλεια που επιδείξαμε το 2008, όταν ανταποκριθήκαμε στην οικονομική κρίση με μια άνευ όρων διάσωση των τραπεζών, η οποία διόγκωσε το δημόσιο χρέος χωρίς να ζητάει τίποτα ως αντάλλαγμα. Εάν οι κυβερνήσεις μας παρέμβουν για να σώσουν τις επιχειρήσεις στην επερχόμενη κρίση, τότε και οι επιχειρήσεις με τη σειρά τους θα πρέπει να πληρούν κάποιες βασικές δημοκρατικές αρχές. Στο όνομα των δημοκρατικών κοινωνιών που υπηρετούν, καθώς και στο όνομα της ευθύνης τους να εξασφαλίσουν βιώσιμα αυτούς τους θεσμούς, οι κυβερνήσεις μας οφείλουν να συναρτήσουν την ενίσχυση των επιχειρήσεων με ριζικές αλλαγές στη δομή και συμπεριφορά τους. Εκτός από την τήρηση αυστηρών περιβαλλοντικών προτύπων, οι εταιρείες πρέπει να υποχρεωθούν να πληρούν κάποιες δημοκρατικές προϋποθέσεις στην εσωτερική τους διακυβέρνηση.

Οι δημοκρατικές επιχειρήσεις θα ηγηθούν πιο εύκολα της επιτυχούς μετάβασης από την περιβαλλοντική καταστροφή στην περιβαλλοντική ανάκαμψη και αναγέννηση, εφόσον στο πεδίο των στρατηγικών αποφάσεων οι φωνές των πολλών που επενδύουν την εργασία τους αποκτήσουν το ίδιο βάρος με των λίγων που επενδύουν το κεφάλαιό τους. Είχαμε άπλετο χρόνο να δούμε τι συμβαίνει όταν η εργασία, ο πλανήτης και τα κέρδη του κεφαλαίου μπαίνουν στην ίδια ζυγαριά: πάντα χάνουν η εργασία και ο πλανήτης. Χάρη σε μια έρευνα του Τμήματος Μηχανικών του Πανεπιστημίου του Cambridge (Cullen, Allwood και Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718), γνωρίζουμε ότι υπάρχουν «εφικτές αλλαγές στο σχεδιασμό» και τη δομή των επιχειρήσεων που θα μπορούσαν να μειώσουν την παγκόσμια κατανάλωση ενέργειας κατά 73%.

Ωστόσο... αυτές οι αλλαγές είναι εντάσεως εργασίας και απαιτούν στρατηγικές που είναι βραχυπρόθεσμα πιο δαπανηρές. Όσο οι επιχειρήσεις λειτουργούν με γνώμονα τη μεγιστοποίηση του κέρδους για τους επενδυτές κεφαλαίου και όσο η μη-ανανεώσιμη ενέργεια είναι βραχυπρόθεσμα φτηνή, γιατί να κάνει κάποιος αυτές τις αλλαγές; Και όμως, παρά τις προκλήσεις της μετάβασης σε μια πιο πράσινη οικονομία, ορισμένες επιχειρήσεις με κοινωνικό πνεύμα ή συνεργατική δομή επιδιώκουν υβριδικούς στόχους που λαμβάνουν υπόψη οικονομικά, κοινωνικά και περιβαλλοντικά ζητήματα, ενώ ταυτόχρονα αναπτύσσουν δημοκρατική εσωτερική διακυβέρνηση, αναδεικνύοντας έτσι τον δυνητικό θετικό αντίκτυπο ένος εναλλακτικού μοντέλου.

Ας μην γελιόμαστε άλλο: αν αφήσουμε τους επενδυτές κεφαλαίου μόνους τους, τότε οι περισσότεροι από αυτούς δεν θα μεριμνήσουν για την αξιοπρέπεια των επενδυτών εργασίας. Ούτε θα ηγηθούν της καταπολέμησης της περιβαλλοντικής καταστροφής. Υπάρχει, ωστόσο, μια εναλλακτική. Ο εκδημοκρατισμός των επιχειρήσεων και της οικονομίας και η αποεμπορευματοποίηση της εργασίας. Αν σταματήσουμε να αντιμετωπίζουμε τους ανθρώπους ως πόρους, τότε μπορούμε να επικεντρωθούμε μαζί στη διατήρηση της συμβίωσής μας σε αυτόν τον πλανήτη.

Translated by Nicholas Vrousalis (Erasmus University Rotterdam)

Download PDF

Trabaho: Demokratisasyon, Dekomodipikasyon, Pagwawasto 

Ang mga manggagawa ay higit pa sa puhunan o kalakal. Ito ang isa sa mga pangunahing aral na dapat pulutin mula sa kasalukuyang krisis. Mula sa pag-aalaga sa mga maysakit; paghahatid ng pagkain, gamot, at iba pang mga pangunahing pangangailangan; pagkolekta ng ating basura; hanggang sa pagpuno ng mga estante at pagtanggap ng bayad natin sa mga grocery at pamilihan – ang mga magigiting na manggagawang kaakibat natin sa pagpapatuloy ng buhay sa gitna ng pandemyang COVID-19 ay mga buhay na patunay na ang trabaho ay hindi lamang hamak na produkto. Ang kalusugan ng tao at ang pangangalaga sa mga nanganganib ay hindi nararapat na ipagpaubaya na lamang sa mga dikta ng merkado sapagkat palalawigin lamang nito ang di-pagkakapantay-pantay. Kung hahayaan natin ang mga bagay na ito sa kamay ng merkado, lalo lang nating ilalagay sa alanganin ang buhay ng mga kapos. Paano ba maiwawasto ang kalagayang ito? Una, demokratisasyon ng mga kumpanya – gawing kasangkot ang mga manggagawa sa mga desisyong makaka-apekto sa kanilang buhay at kinabukasan sa pook ng hanapbuhay. Ikalawa, dekomodipikasyon ng paggawa – kolektibong paggarantiya ng sapat na trabaho para sa lahat. Sa pamamagitan ng mga pagwawastong ito, masisiguro natin ang dignidad ng bawat mamayan habang tayo’y humaharap sa malubhang panganib ng pandemya at pagkasira ng kalikasan, sa paraang pinagtitibay ang lakas na kakailanganin upang mapanatili ang ating buhay sa planetang ito. 

Bakit demokratisasyon? Sa bawat umaga, may mga bumabangon upang paglingkuran tayong mga nanatiling naka-quarantine. Sa pagsapit ng dilim, sila ay ang tumatayong mga tanod natin sa gabi. Nalalakip sa kapayakan ng salitang ‘essential worker’ ang dangal ng kanilang trabaho. Sa terminong ito nahahayag ang katotohanang pilit na ikinukubli ng kapitalismo gamit ang isa pang pamilyar na termino – ‘human resource’. Ang tao ay hindi lamang isa sa maraming ‘resource’ sapagkat kung walang namumuhunan ng paggawa, walang produksyon, walang serbisyo, walang negosyo. 

Bawat umaga, ang mga naka-quarantine ay bumabangon sa kani-kanilang mga tahanan upang isakatuparan – mula sa malayo – ang mga layunin ng mga organisasyong kanilang pinaglilingkuran. Patuloy ang trabaho hanggang sumapit ng gabi. Pinatutunayan lang ng mga magigiting na manggagawang ito na hindi nila kailangan ng mahigpit na pagmamatyag at disiplina upang gampanan ang kanilang mga tungkulin. Araw-gabi, ipinakikita nilang ang mga manggagawa ay hindi lamang isa sa mga sangkap tungo sa tagumpay ng kani-kanilang mga kumpanya; bagkus, sila ang susi rito. Bagamat sila ang pangunahing bumubuo sa isang kumpanya, madalas ay hindi sila kabilang sa pamamahala nito – ito ay nananatiling monopolyo ng mga namumuhunan ng kapital.

Sa pamamagitan ng demokratisasyon, kikilalanin ng mga kumpanya at ng lipunan ang mga ambag ng mga manggagawa sa panahon ng krisis. Malinaw na kailangan nating ampatan ang lumalalang agwat sa kita sa pamamagitan ng pagtataas ng sahod, ngunit hindi ito sapat. Matapos ang dalawang digmaang pandaigdig, naipagtagumpay ang karapatang bumoto sa tulong ng di-maikakailang ambag ng kababaihan. Gayundin, panahon na upang palayain ang mga manggagawa.

Mula pa noong papatapos ang WWII, mayroon nang representasyon ang mga namumuhunan ng paggawa sa pook ng hanapbuhay sa pamamagitan ng mga konseho ng manggagawa sa Europa. Ngunit ang mga kumakatawang pormasyong ito ay may mahinang boses sa pamamahala sa mga kumpanya, at nakapailalim sa mga kapasyahan ng executive management team na itinalaga ng mga shareholder. Hindi nila napigilan o napabagal ang walang humpay na pag-iral ng makasariling akumulasyon ng kapital na lalong nakapaninira sa ating kalikasan. Nararapat na bigyan ang mga pormasyong ito ng mga karapatang gaya ng ipinagkaloob sa mga board. Upang magawa ito, ang pamunuan ng mga kumpanya – ang pinakamataas na tagapangasiwa – ay maaaring mangailangan ng double majority approval, mula sa mga konsehong kumakatawan sa mga manggagawa maging sa mga shareholder. Sa Alemanya, Netherlands at Scandinavia, mahalagang hakbang ang iba’t ibang uri ng codetermination (mitbestimmung) na naisulong matapos ang WWII sa pagbibigay-tinig sa mga manggagawa, ngunit hindi pa rin nakakasapat ang mga ito sa pagbuo ng aktuwal na estado ng pagkamamamayan sa mga kumpanya. Maging sa Estados Unidos, kung saan ang pag-oorganisa ng mga manggagawa at mga karapatan sa unyon ay sinisikil, may lumalakas na panawagan na bigyan ang mga namumuhunan ng paggawa ng karapatan na humalal ng kinatawan na may supermajority sa board. Masyadong malaki ang halaga ng mga isyung gaya ng pamimili sa CEO, pagtatakda ng pangunahing estratehiya, at distribusyon ng kita upang iatang lamang sa mga shareholder. Ang pansariling pamumuhanan ng paggawa – ng isipan at katawan, ng kalusugan – ng buhay – ay nararapat na may karampatang kolektibong karapatan na pagtibayin o ipawalang-bisa ang mga kapasyahang ito. 

Bakit dekomodipikasyon? Ipinakita ng krisis na ito na hindi dapat gawing commodity ang paggawa, na hindi dapat ipagkatiwala ang mga kapasyahang lubhang makaaapekto sa ating mga komunidad sa mga mekanismo lamang ng merkado. Sa mga nagdaang taon, ang mga hanapbuhay at supply sa sektor ng kalusugan ay naipaloob sa prinsipyo ng kita; ngayon, ipinakita ng pandemic kung paano tayo binulag ng prinsipyong ito. Ilang estratehiko at kolektibong pangangailangan ang nararapat na maprotektahan mula sa ganitong mga konsiderasyon. Ang pagtaas ng bilang ng mga naapektuhan ng pandemic ay malagim na babala na may mga bagay na hindi nararapat gawing commodity. Ipinapahamak tayo ng mga tumututol dito sa kanilang mapanganib na ideolohiya. Sa usapin ng ating kalusugan at buhay sa daigdig, hindi akmang panukat ang kita. Ang pagdi-decommodify ng paggawa ay nangangahulugang ang ilang sektor ay mapapanatiling labas sa saklaw ng batas ng tinatawag na ‘free market’: nangangahulugan din itong pagtitiyak na lahat ng tao ay may akses sa paggawa at sa dignidad na kaakibat nito.

Isang paraan upang maisakatuparan ito ay ang paglikha ng isang Job Guarantee. Ipinapaalala ng Article 23 ng Universal Declaration of Human Rights na ang bawat isa ay may karapatang makapaghanapbuhay. Ang Job Guarantee ay hindi lamang magkakaloob sa bawat mamamayan ng akses sa trabaho upang mabuhay nang may dignidad; magbibigay rin ito ng ibayong lakas sa ating kolektibong kapasidad na harapin ang maraming panlipunan at pangkalikasang hamon. Ang garantiya sa trabaho ay magpapahintulot sa mga pamahalaan – sa tulong ng ugnayan sa mga lokal na komunidad – na magbigay ng hanapbuhay na may dignidad, habang nag-aambag sa mga pagsisikap na labanan ang pagkasira ng kalikasan. Sa buong daigdig, habang tumataas ang bilang ng mga walang trabaho, ang mga programa sa job guarantee ay may mahalagang gampanin sa pagpapatatag ng kalagayang panlipunan, pang-ekonomiya, at pang-kalikasan sa ating mga demokratikong lipunan. (VAR. EUROP) Nararapat na magsama ang European Union ng ganitong proyekto sa Green Deal. Ang pagrerepaso ng misyon ng European Central Bank upang mapondohan ang programang ito ay magbibigay ng lehitimong espasyo para rito sa buhay ng bawat mamamayan ng EU. Bilang countercyclical na tugon sa papalalang kawalan ng hanapbuhay, ang programang ito ay susing ambag sa pag-unlad ng EU.

Pagwawasto sa Kalagayan ng Kalikasan. Hindi na naaayon ang tugong kagaya noong 2008 kung kailan tinugunan natin ang krisis pang-ekonomiya sa pamamagitan ng unconditional bailout na nagpalobo sa pampublikong utang na walang hinihinging kapalit. Kung ang mga pamahalaan ay tumutugon upang isalba ang mga negosyo sa kasalukuyang krisis, dapat kumilos din ang mga negosyo at umayon sa mga pangkalahatan at batayang kondisyon ng demokrasya. Sa ngalan ng mga demokratikong lipunan na pinaglilingkuran nila at bumubuo sa kanila, sa ngalan ng kanilang tungkuling tiyakin ang ating buhay sa planetang ito, nararapat na takdaan ng mga pamahalaan ang tulong nila sa mga kumpanya batay sa pagbabago nila sa kanilang mga gawi. Maliban sa pagsunod sa mahihigpit na batayang pangkalikasan, dapat hingin sa mga kumpanya na tuparin ang ilang kundisyon sa demokratikong pamamahalang panloob. Ang matagumpay na transisyon mula sa pagkasira patungo sa paghilom ng kalikasan ay mahusay na mapangungunahan ng mga kumpanyang may demokratikong pamunuan, kung saan ang tinig ng mga namumuhunan ng paggawa ay kasimbigat ng mga namumuhunan ng kapital sa mga estratehikong kapasyahan. Mayroon na tayong sapat na panahon upang makita kung ano ang nangyayari sa pagbabalanse sa paggawa, sa planeta, at sa mga natatamo ng kapital sa ilalim ng kasalukuyang sistema; laging talo ang paggawa at ang ating planeta. Salamat sa pananaliksik mula sa University of Cambridge Department of Engineering (Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718), alam na nating mababawasan ng “achievable design changes” ang global energy consumption ng 73%. Ngunit ang mga pagbabagong ito ay labor intensive, at nangangailangan ng mga desisyong gugugol ng mas malaking halaga sa loob ng maikling panahon. Sa gayon, bakit kailangan ng ganitong pagbabago habang ang mga kumpanya ay pinatatakbo upang imaksimisa ang kita para sa mga namumuhunan ng kapital, sa isang daigdig kung saan mura ang enerhiya? Sa kabila ng mga hamon sa transisyong ito, ipinakita ang potensyal ng ganitong positibong hakbang ng ilang negosyong may kamalayang-panlipunan at pinatatakbo ng kooperasyon na nagtatakda ng mga layuning nagsasaalang-alang sa mga usaping pinansyal, panlipunan at pangkalikasan at nagpapaunlad ng mga demokratikong moda ng pamamahalang panloob.

Huwag na nating linlangin ang ating mga sarili; hindi maasahan ang kalakhan ng mga namumuhunan ng kapital na isaalang-alang ang dignidad ng mga namumuhunan ng paggawa; hindi rin nila pangungunahan ang paglaban sa pagkasira ng kalikasan. 

Mayroon pa tayong pagpipilian. Idemokratisa ang mga kumpanya; idecommodify ang paggawa; itigil ang pagturing sa mga tao bilang puhunan o kalakal lamang upang makatutok tayong lahat sa pagtitiyak ng buhay sa planetang ito.

Translated by Laurence Castillo & Alex P. Dela Cruz (University of Melbourne)

Download PDF

PEKERJAAN: DEMOKRATISASI, DEKOMODIFIKASI, PEMULIHAN

Manusia yang bekerja jauh lebih dari sekadar "sumber daya". Ini adalah salah satu pelajaran utama dari krisis saat ini. Merawat orang sakit; memberikan makanan, obat-obatan, dan kebutuhan pokok lainnya; membersihkan sampah; menyusun rak dan menjadi kasir di toko kelontong - peran-peran yang memastikan kehidupan tetap berjalan pada saat pandemi COVID-19 sekarang adalah bukti nyata bahwa pekerjaan tidak dapat direduksi sebagai komoditas semata. Kesehatan manusia dan perawatan mereka yang paling rentan tidak bisa diatur oleh kekuatan pasar semata. Jika semua hal ini diserahkan hanya ke pasar, kita berisiko memperburuk ketidaksetaraan dan mengorbankan kehidupan orang-orang yang paling tidak beruntung. Bagaimana cara menghindari situasi yang tidak dapat dipertahankan ini? Dengan melibatkan karyawan dalam keputusan yang berkaitan kehidupan dan masa depan mereka di tempat kerja - yaitu dengan mendemokratisasi perusahaan. Dengan mendekomodifikasi pekerjaan - dan secara kolektif memberikan jaminan pekerjaan yang bermanfaat bagi semua orang. Di hadapan risiko pandemi dan kehancuran lingkungan dahsyat yang kita hadapi sekarang, melakukan perubahan-perubahan strategis ini akan memungkinkan kita menjamin martabat semua warga negara sambil mengumpulkan kekuatan dan upaya kolektif yang dibutuhkan untuk melestarikan hidup bersama di bumi ini.

Mengapa mendemokratisasi perusahaan? Setiap pagi, pria dan wanita, terutama anggota ras atau etnis tertentu, para migran dan pekerja ekonomi informal, bangun untuk melayani orang-orang yang berada dalam karantina. Mereka juga tetap berjaga pada malam hari. Tingginya martabat pekerjaan mereka tercermin dari istilah sederhana yang bermakna, 'pekerja esensial.' Istilah ini mengungkapkan nilai mereka yang selalu berusaha disembunyikan kapitalisme dengan istilah lain, 'sumber daya manusia.' Manusia bukan hanya satu sumber daya di antara banyak sumber daya. Tanpa investor tenaga kerja, tidak akan ada produksi, layanan, bahkan perusahaan. 

Setiap pagi, para pria dan wanita yang menjalani karantina bangun untuk bekerja bagi organisasi mereka dari rumah. Mereka bekerja sampai malam. Bagi orang-orang yang berpandangan bahwa para karyawan tidak dapat dipercaya untuk melakukan pekerjaan tanpa pengawasan, bahwa pekerja memerlukan pengamatan dan pendisiplinan eksternal, para pekerja dari rumah ini membuktikan hal yang sebaliknya. Mereka menunjukkan, seiring hari silih berganti, bahwa para pekerja bukan sekadar satu pihak pemangku kepentingan: mereka adalah kunci keberhasilan perusahaan. Mereka adalah anggota inti perusahaan, yang, walaupun demikian, secara umum sekarang dikecualikan dari partisipasi untuk mengatur tempat kerja mereka - suatu hak yang dimonopoli para investor modal. 

Untuk menjawab bagaimana perusahaan dan masyarakat secara keseluruhan dapat mengakui kontribusi para tenaga kerja pada masa krisis, demokrasi adalah jawabannya. Tentu saja, kita harus menutup jurang kesenjangan pendapatan yang menganga dan menaikkan tingkat pendapatan - tetapi hal-hal ini saja tidak cukup. Setelah dua Perang Dunia (PD), kontribusi perempuan yang tak terbantahkan kepada masyarakat membantu mereka memenangkan hak memilih. Dengan logika serupa, sekarang adalah saatnya untuk memberikan hak membuat keputusan kepada pekerja.

Perwakilan investor tenaga kerja di tempat kerja telah ada di Eropa sejak akhir PDII, melalui lembaga-lembaga yang dikenal sebagai Dewan Kerja. Namun, lembaga-lembaga perwakilan ini hanya mendapatkan peran yang lemah untuk mengatur perusahaan, dan berada dalam posisi lebih rendah dari tim manajemen eksekutif yang ditunjuk para pemegang saham. Mereka tidak dapat menghentikan atau memperlambat momentum akumulasi modal yang hanya peduli terhadap dirinya sendiri, yang semakin kuat berperan dalam penghancuran lingkungan kita. Lembaga-lembaga ini sekarang harus diberikan hak yang setara dengan dewan direksi. Untuk melakukan hal ini, pengatur perusahaan (yaitu, manajemen pimpinan) dapat diharuskan memperoleh persetujuan mayoritas ganda, dari lembaga yang mewakili pekerja dan lembaga yang mewakili pemegang saham. Di Jerman, Belanda, dan Skandinavia, berbagai bentuk penentuan keputusan bersama (mitbestimmung) yang diberlakukan secara progresif setelah PDII merupakan langkah penting untuk memberikan suara kepada pekerja - tetapi tindakan ini masih tidak cukup untuk merealisasikan budaya kewargaan pada perusahaan. Bahkan di Amerika Serikat, di mana pengorganisasian pekerja dan hak-hak serikat pekerja telah sangat ditekan, sekarang ada seruan yang semakin kuat untuk memberi investor tenaga kerja hak memilih perwakilan dengan supermayoritas di dalam dewan direksi. Keputusan-keputusan seperti memilih Direktur Utama, menetapkan strategi penting, dan mendistribusikan laba terlalu besar untuk diputuskan hanya oleh para pemegang saham. Investasi total dari para tenaga kerja; yaitu, dari pikiran dan tubuh, kesehatan - dan bahkan nyawa mereka - harus disertai hak kolektif untuk mengesahkan atau memveto keputusan-keputusan ini.

Mengapa mendekomodifikasi pekerjaan? Krisis sekarang juga menunjukkan bahwa pekerjaan tidak harus diperlakukan sebagai komoditas, bahwa mekanisme pasar tidak dapat dibiarkan sendirian memutuskan pilihan yang paling mempengaruhi masyarakat. Selama bertahun-tahun, pekerjaan dan persediaan pada sektor kesehatan telah mengikuti prinsip profitabilitas; hari ini, terjadinya pandemi telah mengekspos penyesatan yang diakibatkan prinsip ini. Kebutuhan strategis dan kolektif harusnya tidak terpengaruh pertimbangan profitabilitas. Jumlah korban yang meningkat di seluruh dunia adalah pengingat yang mengerikan bahwa sejumlah hal tidak boleh diperlakukan sebagai komoditas. Orang-orang yang terus mengatakan sebaliknya justru mengancam kita dengan ideologi yang berbahaya ini. Profitabilitas adalah tolok ukur yang tidak dapat ditolerir untuk kesehatan dan kehidupan kita di bumi ini.

Mendekomodifikasi pekerjaan berarti melindungi sektor-sektor tertentu dari hukum-hukum "pasar bebas"; ia juga berarti memastikan bahwa semua orang memiliki akses terhadap pekerjaan dan martabat yang menyertainya. Salah satu cara melakukan hal ini adalah dengan kebijakan Jaminan Pekerjaan. Pasal 23 Deklarasi Universal Hak Asasi Manusia mengingatkan kita bahwa setiap orang memiliki hak untuk bekerja, bebas memilih pekerjaan, kondisi kerja yang adil dan menguntungkan serta perlindungan terhadap pengangguran. Program Jaminan Pekerjaan tidak hanya akan menawarkan setiap orang akses terhadap pekerjaan yang memungkinkan mereka hidup secara bermartabat, ia juga akan memberikan dorongan penting bagi kemampuan kolektif kita menghadapi banyak tantangan sosial dan lingkungan yang mendesak saat ini. Program Jaminan Pekerjaan akan memungkinkan pemerintah, melalui komunitas lokal, untuk menyediakan pekerjaan yang bermartabat sambil berkontribusi pada upaya besar-besaran melawan kehancuran lingkungan. Di seluruh dunia, seiring meroketnya pengangguran, program Jaminan Pekerjaan dapat memainkan peran penting untuk memastikan stabilitas sosial, ekonomi, dan lingkungan masyarakat kita yang demokratis. Uni Eropa (dan juga negara seperti Indonesia) harus memasukkan proyek semacam ini ke dalam Kesepakatan Hijaunya. Peninjauan terhadap mandat Bank Sentral Eropa (dan juga Bank Indonesia) sehingga bisa membiayai program yang sangat vital untuk kelangsungan hidup ini, akan memberikan program ini tempat yang sah dalam kehidupan setiap warga negara Uni Eropa (dan Indonesia, terutama dalam konteks konstitusinya yaitu pasal 27 ayat 2: Tiap-tiap warga negara berhak untuk pekerjaan dan penghidupan yang layak bagi kemanusiaan). Sebagai solusi kontra-siklikal terhadap pengangguran yang sedang meningkat cepat, program ini akan berperan penting bagi kemakmuran Uni Eropa (dan Indonesia).

Perusahaan dan pekerjaan untuk pemulihan lingkungan. Sekarang, kita seharusnya tidak bereaksi dengan kepolosan yang sama seperti pada tahun 2008, ketika kita menanggapi krisis ekonomi dengan dana talangan tanpa syarat yang meningkatkan utang publik tanpa imbalan apa pun. Jika pemerintah kita berkontribusi menyelamatkan perusahaan yang tertimpa krisis saat ini, maka perusahaan harus juga memberikan berkontribusi serupa, dengan memenuhi kondisi umum dalam demokrasi. Atas nama masyarakat demokratis yang mereka layani, yang merupakan bagian dari mereka, atas dasar tanggung jawab mereka untuk memastikan kelangsungan hidup kita di bumi, para pemerintah kita harus menetapkan syarat tertentu ketika memberikan bantuan kepada perusahaan, yaitu pengubahan perilaku perusahaan ini. Selain menerapkan standar lingkungan yang ketat, perusahaan wajib memenuhi persyaratan bahwa pengaturan internal mereka harus berlangsung secara demokratis. Transisi yang sukses dari perusakan lingkungan ke pemulihan dan regenerasi lingkungan akan maksimal jika dipimpin oleh perusahaan yang diatur secara demokratis, di mana suara orang-orang yang menginvestasikan tenaga kerja mereka memiliki bobot yang sama dengan orang-orang yang menginvestasikan modal mereka, ketika menyangkut keputusan-keputusan strategis. Kita telah memiliki lebih dari cukup waktu untuk melihat apa yang terjadi ketika tenaga kerja, bumi, dan laba modal ditempatkan pada posisi yang setara dalam sistem sekarang: tenaga kerja dan bumi selalu kalah.

Berkat penelitian dari Departemen Teknik Universitas Cambridge (Cullen, Allwood, dan Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711-1718), kita tahu bahwa "perubahan desain yang memungkinkan" dapat mengurangi konsumsi energi global hingga 73%. Tapi... perubahan ini bersifat padat karya, dan membutuhkan pilihan yang seringkali berbiaya lebih mahal dalam jangka pendek. Selama perusahaan dijalankan dengan prinsip memaksimalkan keuntungan hanya untuk investor modal, dan dalam dunia di mana harga energi adalah murah, mengapa melakukan perubahan? Terlepas dari tantangan-tantangan transisi ini, perusahaan-perusahaan tertentu yang berpikiran sosial atau kooperatif - yang mengejar tujuan campuran dengan mempertimbangkan aspek-aspek keuangan, sosial, dan lingkungan sekaligus, serta mengembangkan pengaturan internal yang demokratis - telah menunjukkan potensi yang positif untuk perubahan. 

Sudah cukup kita membodohi diri sendiri: dibiarkan sendirian, sebagian besar investor modal tidak akan peduli dengan martabat investor tenaga kerja; mereka juga tidak akan memimpin perlawanan terhadap kehancuran lingkungan. Ada pilihan lain. Mendemokratisasi perusahaan; mendekomodifikasi pekerjaan; dan berhenti memperlakukan manusia sebagai sumber daya sehingga kita dapat fokus bersama untuk mempertahankan kehidupan di bumi.

Translated by Surya Darma Hamonangan

Download PDF

Vinna: Lýðræðisvæðing, afmarkaðsvæðing, endurreisn

Vinnandi manneskjur eru miklu meira en bara „auðlindir“. Þetta er einn helsti lærdómurinn sem draga má af krísunni sem við okkur blasir. Að sinna sjúkum; sendast með matvæli, lyf og aðrar nauðsynjar; hreinsa sorpið okkar; fylla á hillur og afgreiða í — fólkið sem hefur haldið lífi okkar gangandi gegnum COVID-19 faraldurinn er lifandi sönnun þess að ekki sé hægt að líta á vinnu sem hverja aðra markaðsvöru. Mannlegri heilsu og aðhlynningu hinna viðkvæmustu verður ekki stýrt af markaðsöflum einum saman. Ef við látum markaðinn um þessi gæði er hætt við því að við mögnum upp ójöfnuð þannig að lífi þeirra sem minnst mega sín sé fórnað. Hvernig forðumst við þetta ótæka ástand? Með því að hafa launþega með þegar teknar eru ákvarðanir um líf þeirra og framtíð á vinnustaðnum. Með því að lýðræðisvæða fyrirtækin. Með því að afmarkaðsvæða vinnu og tryggja öllum gagnlega atvinnu. Þar sem við stöndum frammi fyrir risavaxinni hættu vegna farsóttar og hruns í umhverfismálum gætu stefnubreytingar sem þessar gert okkur kleift að tryggja mannlega reisn jafnframt því að halda á lofti sameiginlegum styrk og átaki sem við þurfum til að varðveita líf okkar á þessari reikistjörnu.

Lýðræðisvæðing. Á hverjum morgni fer fólk á fætur til að þjóna hinum okkar sem geta haldið sig í sóttvari. Þau standa vaktina yfir nóttina. Reisnin sem felst í störfum þeirra þarf ekki annarra skýringa við en hins einfalda hugtaks ‘nauðsynlegt vinnuafl’. Það hugtak afhjúpar einnig ákveðna grundvallarstaðreynd sem kapítalisminn hefur alltaf reynt að fela með öðru hugtaki: ‘mannauður’. Manneskjur eru ekki ein auðlind meðal margra og án þeirra sem helga sig slíkri vinnu er engin framleiðsla, þjónusta eða viðskipti.

Á hverjum morgni fer fólk í sóttkví á fætur til að sinna að heiman verkefnum í þágu fyrirtækjanna sem það vinnur fyrir. Það vinnur fram á nótt. Fyrir þau sem trúa því að launþegum sé ekki treystandi til að sinna störfum sínum án eftirlits og að þeir þurfi eftirlit og ytri ögun er hér komin sönnun hins gagnstæða. Þetta fólk sýnir, dag og nótt, að vinnandi manneskjur eru ekki eins og hver annar hagsmunaaðili heldur eru þær lykillinn að velgengni vinnuveitenda. Launþegarnir eru kjarni fyrirtækisins en samt sem áður að mestu útilokaðir frá þátttöku í stjórnun þess, sem er réttur einokaður af stórum fjárfestum.

Ef spurt er hvernig fyrirtæki og samfélagið allt geta viðurkennt framlag launþeganna á krísutímum hlýtur lýðræði að vera svarið. Vissulega þurfum við að brúa þá breiðu gjá sem felst í tekjuójöfnuði og hækka lægstu tekjurnar, en það eitt er ekki nóg. Í kjölfar heimsstyrjalda varð hið tvímælalausa framlag kvenna til samfélagsins til að hjálpa þeim að öðlast kosningarétt. Með sama hætti er tími til kominn að veita verkalýðnum full réttindi.

Víða í Evrópu hafa launþegar átt sína fulltrúa í svokölluðum vinnustaðaráðum frá því um lok seinni heimsstyrjaldar. Samt sem áður hafa þessi ráð í besta falli veika rödd þegar kemur að stjórnun fyrirtækja og þurfa að lúta ákvörðunum stjórnenda sem skipaðir eru af hluthöfum. Þau hafa ekki getað stöðvað eða einu sinni hægt á sívaxandi skriðþunga sjálftöku fjármagnseigenda, sem verður æ meiri áhrifavaldur í eyðileggingu umhverfis okkar. Þessi ráð ættu að fá jöfn réttindi á við stjórnir fyrirtækjanna. Í því skyni mætti skylda stjórnir fyrirtækja til að lúta líka samþykki launþegasamtaka auk hluthafanna. Í kjölfar seinni heimsstyrjaldarinnar var í Þýskalandi, Hollandi og á Norðurlöndum gerð krafa um samráð (mitbestimmung) við launþega í því skyni að veita þeim rödd en það hefur ekki reynst duga til að færa þeim raunverulegt vald. Jafnvel í Bandaríkjunum, þar sem stéttarfélögum og réttindum launþega hefur verið haldið niðri, má núna greina vaxandi kröfur um að veita launþegum rétt til að velja sér fulltrúa í stjórnum fyrirtækja. Málefni eins og val á framkvæmdastjórum, stefnumótun fyrirtækja og dreifing á arði eru of mikilvæg til að hægt sé að einskorða ákvarðanir um þau við hluthafa. Persónulegri fjárfestingu í vinnuafli, þ.e.a.s. í eigin sál og líkama, heilsu og lífi, ætti að fylgja réttur til að koma að slíkum ákvörðunum.

Afmarkaðsvæðing. Þessi krísa sýnir líka að ekki megi líta á vinnuafl sem markaðsvöru og að ekki megi láta tæki markaðarins ein um þær ákvarðanir sem hafa mestu áhrifin á samfélög okkar. Árum saman hafa störf og búnaður í heilbrigðisgeiranum verið háð arðsemislögmálum og núna hefur veirufaraldurinn leitt í ljós hvernig slík lögmál hafa villt um fyrir okkur. Ákveðnar nauðsynjar þurfa alltaf að vera í skjóli fyrir þeim. Hækkandi tala látinna um heim allan er hræðileg áminning um að suma hluti skuli aldrei meðhöndla sem markaðsvöru. Þau sem halda áfram að færa rök fyrir hinu gagnstæða leggja okkur í hættu með vafasamri hugmyndafræði. Arðsemi er óásættanlegur mælikvarði þegar kemur að heilsu okkar og lífi á Jörðinni.

Afmarkaðsvæðing vinnuafls felur í sér að varðveita má ákveðna þætti hins svokallaða „frjálsa markaðar“ en einnig að tryggt sé að allar manneskjur fái atvinnu við hæfi og þá reisn sem því fylgir. Ein leið til að ná þessu marki er að notast við atvinnutryggingu. Í 23. grein Mannréttindayfirlýsingarinnar erum við minnt á að öll eigum við rétt á að stunda atvinnu. Atvinnutrygging myndi ekki aðeins veita sérhverjum borgara aðgang að vinnu sem gerir honum mögulegt að lifa með reisn heldur gæfi hún einnig nauðsynlega innspýtingu í sameiginlega getu okkar til að mæta þeim fjölmörgu félagslegu og umhverfistengdu áskorunum sem við okkur blasa. Örugg atvinna myndi gera stjórnvöldum, gegnum staðbundin samfélög, kleift að sjá öllum fyrir atvinnu við hæfi jafnframt gríðarlegu framlagi til baráttu gegn hruni í umhverfismálum. Meðan atvinnuleysi margfaldast víðs vegar um hnöttinn geta atvinnutryggingaráætlanir gegnt lykilhlutverki í að tryggja félagslegan, efnahagslegan og umhverfislegan stöðugleika lýðræðisríkja. Evrópusambandið þarf að taka slíka áætlun inn í græna samninginn sinn. Endurskoðun markmiða Seðlabanka Evrópu, sem fæli í sér að hann gæti fjármagnað slíka áætlun sem er okkur lífsnauðsynleg, myndi gefa henni lögmætan sess í lífi sérhvers borgara í ESB. Með lausn sem ynni gegn þeirri sprengingu í atvinnuleysi sem við stöndum nú frammi fyrir yrði slík áætlun framlag til velsældar ESB.

Umhverfisleg endurreisn. Núna skulum við ekki sýna af okkur sama grandaleysi og 2008, þegar við brugðumst við efnahagskreppu með skilyrðislausri björgun banka og fyrirtækja sem margfaldaði skuldir hins opinbera án þess að neins væri krafist á móti. Ef stjórnvöld eiga að grípa inn í til að bjarga fyrirtækjum í núverandi krísu þá þurfa fyrirtækin líka að koma til móts við samfélagið og uppfylla grundvallarskilyrði lýðræðis. Í nafni lýðræðissamfélaganna sem þau þjóna og hvíla á, í nafni skyldu þeirra til að tryggja að við lifum af á þessari jörð, þurfa stjórnvöld okkar að skilyrða aðstoð sína við fyrirtæki við ákveðnar breytingar á hegðun þeirra. Auk þess að fylgja ströngum umhverfisstöðlum ættu fyrirtæki að vera skyldug til að uppfylla ákveðin skilyrði lýðræðislegrar stjórnsýslu. Ef mögulegt á að vera að breyta umhverfiseyðileggingu í endurheimt og endurnýjun umhverfis þarf fyrirtæki með lýðræðislega stjórnarhætti, þar sem sjónarmið þeirra sem leggja til vinnuafl sitt hafa sama vægi í stefnumótun og ákvarðanatöku og sjónarmið þeirra sem leggja til fjármagnið. Við höfum haft meira en nægan tíma til að komast að því hvað gerist þegar vinnuafl, Jörðin og arðsemi eru lögð á vogarskálarnar í núverandi kerfi: vinnuaflið og Jörðin lúta alltaf í lægra haldi. Á grundvelli rannsókna við verkfræðideild Cambridge-háskóla (Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718) vitum við núna að „raunhæfar skipulagsbreytingar“ gætu dregið úr orkunotkun um 73% á heimsvísu. Þessar breytingar kalla þó á mikla vinnu og krefjast valkosta sem geta virst dýrkeyptari þegar aðeins er litið til skemmri tíma. Meðan fyrirtæki eru rekin með það eitt að leiðarljósi að hámarka arð fjárfesta, í heimi þar sem orka er ódýr, kann að virðast ástæðulaust að leggja í þessar breytingar. En þrátt fyrir þær hindranir sem fylgja breytingunum hafa sum fyrirtæki, með áherslu á samfélagsábyrgð og samvinnu, markmið sem taka tillit til efnahagslegra, félagslegra og umhverfislegra áhrifa og lýðræðislega stjórnskipun, sýnt hvernig mögulegt er að hafa jákvæð áhrif með þessum hætti.

Hættum allri sjálfsblekkingu: Óáreittir munu flestir stórir fjárfestar láta sér reisn þeirra sem leggja til vinnuaflið í léttu rúmi liggja og þeir munu ekki leiða baráttuna gegn umhverfishamförum. Við höfum annan valkost: Lýðræðisvæðum fyrirtæki, afmarkaðsvæðum vinnu, hættum að meðhöndla manneskjur sem auðlind og einbeitum okkur saman að því að viðhalda lífi á Jörðinni.

Translated by Eyja Margrét Brynjarsdóttir (University of Iceland)

Download PDF

II Lavoro: Democratizzazione, De-mercificazione, Risanamento Ambientale

Chi lavora è molto di più che una semplice risorsa. Questa è una delle lezioni principali che dobbiamo imparare dalla crisi in corso. Curare i malati; fare consegne di cibo, medicine e altri beni essenziali; smaltire i rifiuti; riempire gli scaffali e far funzionare le casse dei supermercati: le persone che hanno reso possibile continuare con la vita durante la pandemia di COVID-19 sono la prova vivente che il lavoro non può essere ridotto a una mera merce. La salute delle persone e la cura di chi è più vulnerabile non possono essere governati unicamente dalle leggi di mercato. Se affidiamo questi compiti esclusivamente al mercato, corriamo il rischio di esacerbare le diseguaglianze e di mettere a repentaglio le vite delle persone più svantaggiate. Come evitare che succeda questo? Implicando chi lavora nelle decisioni relative alle loro vite e al loro futuro nel luogo di lavoro. Democratizzando le imprese. De-mercificando il lavoro. Garantendo a tutti un impiego utile. Dinanzi al rischio spaventoso della pandemia e del collasso ambientale, optare per questi cambiamenti strategici ci permetterebbe non solo di assicurare la dignità di tutti i cittadini ma anche di riunire le forze collettive necessarie per poter preservare la vita sul nostro pianeta.

Democratizzazione. Ogni mattina, donne e uomini si svegliano e vanno a lavorare per chi tra di noi può restare in casa in quarantena. La dignità del loro lavoro non ha bisogno di altra spiegazione se non quella contenuta nel termine di “lavoratore essenziali”. Questo termine mette alla luce un fatto importante che il capitalismo ha sempre cercato di rendere invisibile, spingendoci a pensare alle persone come “risorse umane”. Gli esseri umani non sono una risorsa tra le altre. Senza persone che vogliano investire il proprio lavoro non ci sarebbero produzione né servizi. 

Ogni mattina, si svegliano anche donne e uomini che, confinati in casa, si danno da fare per le imprese e ditte per le quali lavorano a distanza. Sono la dimostrazione che si sbaglia chi crede che senza supervisione non ci si possa fidare che i lavoratori si impegnino, che questi richiedano sorveglianza e disciplina esterna continua. Sono la dimostrazione, giorno e notte, che i lavoratori non sono solo una delle tante parti in gioco all´interno delle aziende: al contrario, sono loro la chiave per il successo dei datori di lavoro. Sono il nucleo costituente delle aziende; nonostante ciò, sono esclusi dalla partecipazione nella gestione dei luoghi di lavoro - un diritto, quest´ultimo, monopolizzato dagli investitori di capitale.

Se ci chiediamo come le aziende e la società intera possono riconoscere il contributo dei lavoratori in tempo di crisi, la risposta è: democrazia. Certamente bisogna ridurre le enormi diseguaglianze salariali e assicurare che aumentino i redditi più bassi; ma questo non basta. Come, dopo le due Guerre Mondiali, si è riconosciuto il contributo innegabile delle donne alla società dando loro il diritto al voto, così oggi appare ingiustificato negare l’emancipazione di chi investe il suo lavoro e il riconoscimento dei suoi diritti di cittadinanza all’interno delle imprese. 

In Europa, la rappresentanza dei lavoratori sul luogo di lavoro esiste già a partire dalla fine della Seconda Guerra Mondiale, attraverso i Consigli di Lavoro. Ma questi organi rappresentativi, nel migliore dei casi, hanno scarsa voce in capitolo nella gestione delle imprese, dove sono sempre subordinati alle decisioni dei direttori esecutivi scelti dagli azionisti. Questi Consigli non sono stati in grado di frenare o rallentare la spinta verso l´accumulazione del capitale, con effetti disastrosi per l’ambiente. Questi organi dovrebbero avere diritti simili ai Consigli di Amministrazione e i dirigenti aziendali dovrebbero avere l´obbligo di ottenere sempre un doppio consenso: sia da parte degli organi che rappresentano i lavoratori che da quelli che rappresentano gli azionisti. In Germania, Olanda e nei paesi scandinavi, vari tipi di co-gestione (Mitbestimmung) si sono stabiliti progressivamente dopo la Seconda Guerra Mondiale e hanno rappresentato un passo cruciale ma insufficiente verso la creazione di una vera e propria cittadinanza all’interno dell’impresa. Perfino negli Stati Uniti, dove le organizzazioni di lavoratori e sindacali sono state pesantemente indebolite, si alzano voci a favore del riconoscimento del diritto degli investitori di lavoro di eleggere rappresentanti con una maggioranza qualificata all´interno dei consigli di amministrazione. Questioni come la scelta di un amministratore delegato, le strategie principali e la distribuzione dei profitti sono troppo importanti per essere lasciate interamente nelle mani degli azionisti. Chi investe il proprio lavoro – ovvero, la propria mente e il proprio corpo, la propria salute o anche la propria vita – deve godere del diritto collettivo di appoggiare o respingere queste decisioni.

De-mercificazione. Questa crisi ci insegna anche che è sbagliato trattare il lavoro come mera merce e lasciare le scelte che incidono più profondamente sulle nostre comunità in mano interamente ai meccanismi di mercato. Da tempo le politiche di lavoro e di approvvigionamento nel campo sanitario sono state guidate dalla semplice analisi costi-benefici; la crisi della pandemia ci rivela come questo criterio ci abbia spinto a fare errori. Alcuni bisogni fondamentali e collettivi devono essere sottratti al criterio dell’analisi costi-benefici, come ci ricordano il numero crescente di morti di COVID in tutto il mondo. Chi sostiene il contrario ci mette in pericolo. Quando sono in gioco la salute e la nostra vita sul pianeta, ragionare in termini di costi e benefici è indifendibile.

La de-mercificazione del lavoro significa proteggere alcuni settori dalla legge del cosiddetto “libero mercato”; significa inoltre assicurare che tutti abbiano accesso al lavoro e alla dignità che conferisce. Una possibile maniera per realizzare questo obiettivo è la creazione di una Garanzia di Impiego. L´articolo 23 della Dichiarazione Universale dei Diritti Umani afferma che ogni persona ha diritto al lavoro. Una Garanzia di Impiego non solo offrirebbe a ogni cittadino la possibilità di lavorare e vivere con dignità, ma rinforzerebbe anche la nostra capacità collettiva di far fronte alle tante sfide sociali e ambientali che ci troviamo davanti. Una Garanzia di Impiego permetterebbe ai governi, in collaborazione con le comunità locali, di creare lavoro degno e al contempo di contribuire agli sforzi per evitare il collasso ambientale. Davanti alla crescita della disoccupazione in tutto il mondo, i programmi per garantire l´impiego posso giocare un ruolo fondamentale per assicurare la stabilità sociale, economica e ambientale delle nostre società democratiche. Un tale programma deve essere adottato dall´Unione Europea come parte del suo Green Deal; al fine di assicurarlo, bisogna ridefinire la missione della Banca Centrale Europea, in modo che quest´ultima possa finanziarlo. Questo programma offrirebbe una soluzione anti-ciclica alla disoccupazione massiccia che sta per colpirci e sarà d’importanza fondamentale per la prosperità europea. 

Risanamento ambientale. La nostra reazione alla crisi attuale non deve essere ingenua come lo fu quella alla crisi economica del 2008. Allora si adottò un piano di salvataggio senza condizioni che incrementò il debito pubblico senza pretendere nulla in cambio da parte del settore privato. Se i nostri governi si impegnano per salvare le imprese nella crisi attuale, anche queste ultime devono fare la loro parte, accettando alcune condizioni fondamentali della democrazia. I nostri governi, in nome delle società democratiche dai quali vengono scelti e alle quali devono rispondere, e in nome dell´obbligo che tutti abbiamo di assicurare l´abitabilità del nostro pianeta, devono appoggiare le imprese a condizione che queste adottino delle nuove pratiche, attendendosi a requisiti ambientali esigenti e introducendo strutture interne di governo democratico. Imprese governate democraticamente - all´interno delle quali avrà uguale peso, nelle decisioni strategiche, la voce di chi investe il suo lavoro e di chi investe capitale - saranno capaci di guidare la transizione dalla distruzione al risanamento e rigenerazione ambientali. Abbiamo avuto fin troppo tempo per costatare cosa succede, nel sistema corrente, quando il lavoro, il pianeta e i guadagni si scontrano: il lavoro e il pianeta ne escono perdenti. Sappiamo, grazie alle ricerche del Dipartimento di Ingegneria dell´ Università di Cambridge (Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718), che “cambiamenti di progettazione realizzabili” possono ridurre il consumo globale di energia del 73%. Ma questi cambiamenti richiedono l´impiego di molta forza lavoro e per metterli in atto sono necessarie scelte che nell´immediato risultano costose. Finché le imprese saranno gestite con l´ obiettivo di massimizzare il profitto in un mondo in cui l´energia è a basso costo, perché mai verrebbero adottati questi cambiamenti?  Nonostante le sfide che questa transizione comporta, imprese sociali e aziende cooperative, guidate da obiettivi che tengono in conto tanto considerazioni finanziarie quanto sociali e ambientali e che danno spazio alla democrazia interna, hanno già dimostrato il loro potenziale come agenti dei cambiamenti desiderati. 

Non illudiamoci: gli investitori di capitale, potendo scegliere, non si cureranno della dignità degli investitori di lavoro e non si faranno carico di combattere la catastrofe ambientale. È possibile scegliere un´altra strada. Democratizziamo le imprese; de-mercifichiamo il lavoro; smettiamo di trattare le persone come risorse in modo da potere impegnarci insieme per sostenere la vita sul nostro pianeta.

Translated by Serena Olsaretti (ICREA-Universitat Pompeu Fabra), Riccardo Spotorno (Universitat Pompeu Fabra), Laura Cementeri (CNRS–Centre d'étude des Mouvements Sociaux (EHESS))

Download PDF

XEBAT: DEMOKRATÎ, NEKÛTALÎTÎ, ÇARESERÎ

Mirovên karker ji “çavkaniyan” zêdetir e. Ev yek ji dersên navendî yên qeyrana heyî ye. Bijîşk, xwişk, dermanfiroş, personelên tenduristî, karkirên barhilgir, diravgir, bi kurtasî, hemû mirov, karker, ên ku ji me re bûne alîkar da ku em jiyana xwe bidomînin di dema êş û karantîna COVID-19 de. Vê şewbê nîşanî me da ku çalakiya kar bi xwe nikare bibe kûtal. Wê hişyarî da me ku em nikarin bi tevahî dabînkirina lênerîna tenduristiyê û hewcedariyên bingehîn ên beşên herî lawaz ên civakê ji şert û mercên sûkê re bihêlin. Devjêberdana me dê newekheviyên civakî bêtir zêde bike. Encamên herî wêranker, ji hêla beşên herî dezavantaj ên civakê ve ku jixwe di rewşek dijwar de ne wê werin jiyîn. Ji bo ku ji senaryoyek wusa dûr ketinê divê çi were kirin? Beriya her tiştî, divê were piştrast kirin ku karmend beşdarî biryarên kargehan dibin ku bandor li ser jiyan û pêşeroja wan dikin, ango, cihên kar divê werin demokratîk kirin. Pêdiviyê ku kar ji kûtaliyê were derxistin û ji bo hemû kesî karekî bikêr were pêkanîn. Di vê heyama krîtîk de dema ku em hem bi xetereyên şewbê û hem jî bi karesata hawîrdorê re rû bi rû ne, çêkirina van her dû veguherînên stratejîk alîkariya me dike ku ne tenê ji bo mirov şert û mercên xebatê yên bi rûmet biafirînin, di heman demê de jî ji bo parastina jiyan û pêşeroja li gerstêrkê tevbigerin.

Çima demokratîkbûn? Her sibe, gelek karker berdewam dibin ku biçin karên xwe da ku pêdiviyên bingehîn ên kesên ku şansê wan ê ku li malê di karantînê de bimînin bicîh bînin. Hetta danasîna “hewcedariya bingehîn” têrê dike ku karê wan çiqas girîng û bi rûmet e. Pênasekirina "hewcedariya bingehîn" di heman demê de hewildana kapîtalîzmê jî vedibêje ku mirov veguherîne tenê "çavkaniyan". Lê mirov ne tenê ‘çavkanî' ye. Bilî mirov û keda wî, ti çavkanî nikare hilberîn, karûbar, kar an kargehan çêbike.

Ji aliyek din ve, yên ku li malên xwe di karantînê de xebatê xwe didomînin ji bo pargîdaniyên ku çalakiyên xwe bidomînin berdewam dikin. Evana bi şev dişixulin. Kesên ku çalakiyên pargîdanande  xebitandin li malên xwe didomînin, wan kesên ku bawer dikin ku karker bêyî kontrola tundî a li malê nikarin û naxebitin jî sûcdar dikin. Di heman demê de, karkeran bi hewldanên xweyên jiyanî bi şev û roj nîşan didin ku ew ji bo pargîdaniyan "peywendîdar" an "partiyek balkêş" a asayî ne. Bi kurtahî, karker sedema "hebûn" û "mayînde" ya rêxistinên ku bi wan re dixebitin in. Lêbelê, timûtim, ji karkeran mafê beşdarbûna rêveberiya pargîdaniyê nayê stendin, ji ber ku biryarên karsazî û cîhê kar monopola xwedan sermiyan in.

Awayê çêtirîn ku ji bo pargîdanî û civak bi tevahî di vê qeyranê de xebata dijwar a karkeran binirxînin bi demokratîkkirina kargehan û rê vekirina li karan e ku beşdarî rêveberiyê bibin. Bi tevahî girîng û lezgîn e ku meriv newekheviya dahatê ya mezin dibe sererast bike û rêyek bibîne ku dahata herî kêm zêde bike. Lêbelê, ev bi tenê ne bes e. Çawa ku piştî şerên cîhanî, tevkariyên jinan ên înkar ên ji bo civakê rê li pêşiya jinan vekir ku mafê dengdanê û hilbijartinê bistînin; êdî dem hatiye ku bi pejirandina mafên karkeran, di her wateyê de bihêzkirina wan û demokratîkbûna kargehan rê li ber beşdarbûna karkeran di mekanîzmayên biryargirtinê de were vekirin.

Nûnertiya karmendan di mekanîzmayên biryargirtinê yên girêdayî kar de li Ewrûpa bi riya "meclîsên karkeran" ku piştî Şerê Cîhanê yê Duyemîn hatine damezrandin pêk hat. Lê dengên van organên nûner - di rewşa çêtirîn de - kêm bihîstyar bûn. Ji ber ku van meclîsan timûtim bûne bin kontrola tîmên rêveberiyê yên ji hêla parvekaran ve hatine destnîşan kirin. Ji ber vê yekê, van meclîsan di hêdîbûna polîtîkayên kapîtalîst ên ku dudilî nebûn ku xisarek mezin bide gerstêrkê û zêdekirina newekheviya dahatê ne bandor bûn. Pêdivî ye ku meclîsên karkeran niha wekî desteyên rêveberiyê yên din bi rayedarên wekhev hebin. Ji bo ku ev pêk were, çawa ku rêveberiya pargîdaniyê hewce dike ku piraniya parvekaran di biryarên ku digire deng bidin; biryar jî divê bi piraniya dengên meclîsên karkeran be.

Li Germanî, Holendî û welatên Skandînavya, hewildanên beşdarî hikûmat / biryargirtina hevpar (Mitbestimmung), ku piştî Şerê Cîhanê yê Duyemîn gav bi gav hatin sepandin, di vî warî de gavek girîng temsîl kir. Lêbelê, van kiryaran ji bo karmendan ne bes bûn ku di pargîdaniya xwe de bibin hemwelatiyek rast. Li Emrîka jî, ku îro rêxistinên karker û mafên sendîkayî bi tundî têne tepisandin, bang li karkeran tê kirin ku di lijneyan de nûnertiya bi kalîte bidin. Mijarên wekî hilbijartina gerînendeyê giştî (CEO), diyarkirina stratejiyên pargîdaniyê, belavkirina qezencê pir girîng in ku tenê di bin kontrola parvekaran de bimîne. Karkerên ku hiş, hêz, tenduristiya xwe, bi kurtahî jiyana xwe di xebatê xwe de veberhênin jî divê mafê wan hebe ku biryarên bi vî rengî bandor li ser jiyan û pêşeroja wan dikin bi komî kontrol bikin, rastrast bikin û red bikin.

Çima nekûtalîtî? Ev şewb û qeyrana ku em tê de ne jî destnîşan kir ku divê em ne tenê karsaziyê wekî kûtaliyek xeyalî têgeh bikin û biryarên girîng ên mîna wan li jor behs kirin bi tevahî ji dînamîkên sûkê re bihêlin. Dabînkirina kelûmêl û alav û karûbarên lezgîn di sektora lênerîna tenduristiyê de bi mantiqa qezencê bi salan tê rêve birin. Bi hezaran mirovên ku her roj dibin qurbana şewbê bi awayê herî bi êş tînin bîra me, çima hinek hewcedariyan ne ku bi tevahî bazirganî bibin û bi mantiqa kêrhatîbûnê werin pêşwazîkirin. Dema ku dor tê tenduristiya mirovan û gerstêrkê, mantiqa qezencê nikare bibe rêgeza rêber ku biryar dide her tiştî.

Xapandina xebatê tê wateya parastina hin pîşesaziyan ji qanûnên "sûka serbest" û di heman demê de misogerkirina gihîştina kar û rûmeta mirovî ya ku kar tîne ji hemî mirovan re. Rêyek ji bo gihîştina vê armancê afirandina garantiyên kar e. Xala 23-an a Danezana Gerdûnî ya Mafên Mirovan dibêje ku mafê her kesî heye ku bixebite. Karanîna kar ne tenê gihandina her kesê ji vî mafê gerdûnî re misoger dike, lê di heman demê de di şerê li dijî pirsgirêkên civakî, aborî û hawîrdorê de jî kapasîteyên me yên kolektîf zêde dike. Garantiyek kar, bi hevkariya hikûmetên navendî, civakên herêmî û rêveberî, dê mafê hemî mirovan bide pêşerojek baş û pêşî li karesata jîngehê bigire. Di vê çarçoveyê de, dema ku li seranserê cîhanê rêjeyên bêkariyê bi lez zêde dibin, bernameyên garantîkirina kar dikarin di misogerkirina aramiya civakî, aborî û hawîrdorê û xurtkirina demokrasiyan de roleke girîng bilîzin. Pêdivî ye ku Yekîtiya Ewropî destpêşxeriyek wusa têxe bin Hevpeymana Kesk a Ewropî. Nirxandina Banka Navendî ya Ewropî ya li ser mîsyona xwe ya fînansekirina bernameyek wusa ku ji bo zindîbûnê hewce ye, dê rewabûna Bankê ya di navbêna welatiyên li Yekîtiya Ewrûpa de jî zêde bike. Bi pêşkêşkirina çareseriyek wusa ji bo derbên nêz di warê bêkariyê de, Yekîtiya Ewropî dê pabendiya xwe bi xweşbîniya civakî, aborî û hawîrdorê ya civakên meyên demokratîk nîşan bide.

Çareseriya Hawirdorê. Bila xeletiyên me wekî krîza 2008-an de û dure çêbû dubare nekin. Qeyrana darayî ya 2008-an bi xelaskirina bê merc a sektora darayî bidawî bû û deynê giştî kûrtir kir. Ger îro dewletên me dê mudaxeleyî aboriyê bikin, pargîdaniyên ku dê ji vê destwerdanê sûd werbigirin divê li gorî rêgezên demokratîk tevbigerin. Li ser navê civaka demokratîk a ku jê re xizmetê dike û diafirîne, divê hikûmet guherînan di rêgez stratejîk û têgihîştina berpirsiyariya hawîrdorê ya pargîdaniyên ku ew alîkariya wan dikin de, bi navgîniya destwerdanên xwe ji bo domandina jiyana me misoger bikin û pirsgirêkên hawîrdorê yên lezgîn li ber xwe bidin. Li gel vê yekê ku pargîdaniyên ku dê ji destwerdanan sûd werbigirin bi rêzikên jîngehê yên bi çarçoveyek bi zelalî diyarkirî ve girêdayî ne; Her weha divê ferz bike ku pargîdanî gavên ber bi demokratîkbûna rêveberiya navxweyî bavêjin. Pargîdaniyên herî amade ji bo cesaretkirina derbasbûna ji rûxandina hawîrdorê ji bo temîrkirina hawîrdorê dê bê guman pargîdaniyên demokratîk werin birêve birin. Nêzîkatiyek bi vî rengî rêveberiyê tenê bi rêveberiya ku tê de hem kapîtalîst û hem jî karker dikarin dengê xwe bidin bihîstin û li ser stratejiyên werin meşandin bi hev re biryar bidin gengaz e.

Dema ku em hewl didin ku di pergala kapîtalîst a heyî de hevsengiyek di navbera ked, gerstêrk û sermiyanê de bibînin, têra me ezmûn heye ku em pê ewle bibin ku ew her gav ked û gerstêrk winda dike. Weke ku lêkolînên Cullen, Allwood û Borgstein (Envir. Sc. & Tech. 2011 45, 1711-1718) yên Zanîngeha Cambridge nîşan didin: guhertinên pêkan ên di pêvajoyên hilberînê de dikarin vexwarina enerjiya global heya %73 kêm bikin. Lêbelê, van guhertinan pêdivî ye ku pargîdanî di demek kurt de bêtir karker û biryarên lêçûn-giran bidin. Tevî dijwariya guherînên bi vî rengî, gelek pargîdanî û kooperatîfên civakî xebatên hêvîdar dikin ku gengaz e ku meriv armancên hibrîd (aborî, civakî û hawîrdor) destnîşan bike û bi mekanîzmayên rêveberiya demokratîk were birêve birin. Lê hûn bawer dikin pargîdaniyên ku qazancê dixin navenda hemî biryaran û bi têgihiştina ku mezinbûna qazancê tenê serê sekinandinê rêvebirin berdewam dikin - ji ber ku lêçûnên enerjiyê jî bilez dakevin - hûn bi rastî bawer dikin ku ew ê guhartinên wusa bikin?  

Bila êdî em xwe nexapînin. Heya ku biryarên ku ew didin netîceyên berbiçav çênebe, piraniya xwediyê sermiyan û pargîdaniyan ne girîngiyê bidin mirovên ku bi hewldanên xwe karê pargîdaniyê daye pişta xwe û ne jî wê bi karesata hawîrdorê ya nêz re tekoşîn bikin. Dêleva ku bêhêvî li benda van tiştan bimînin, rêyek din heye ku ji bo domandina jiyanê li cîhanê misoger bike: pargîdaniyan demokratîk bikin, karan nekûtalîkirin û ji bo em hemû bihevre di vê gersterkê de jiyana xwe bidomînin dev ji mirova wekî çavkaniya dîtin berdin.

Translated by Mehmet Ş. ÇAĞMAR

Download PDF

Munka: demokratizáld, ne kezeld puszta áruként, biztosítsd fenntarthatóságát

A dolgozó emberek sokkal többek, mint pusztán „erőforrások”. Ez a jelenlegi válság egyik központi tanulsága. A beteggondozók, az ételek, gyógyszerek és egyéb nélkülözhetetlen anyagok kiszállítói, a kommunális hulladékkezelők, az árúfeltöltők és a pénztárosok az élelmiszerboltokban – mindazok az emberek, akik tovább vitték az életet a COVID-19 világjárvány alatt, élő bizonyítékai annak, hogy a munka nem redukálható és kezelhető csupán árucikként. Az emberi egészséget és a legsebezhetőbbek gondozását nem kizárólag a piaci erők irányítják. Ha ezeket a dolgokat kizárólag a piacra bízzuk, akkor fennáll a kockázata, hogy az egyenlőtlenségeket olyan mértékben fokozzuk, hogy a leginkább hátrányos helyzetűek élete ellehetetlenül. Hogyan kerüljük el ezt az elfogadhatatlan helyzetet? Úgy hogy bevonjuk a munkavállalókat az életükkel és a munkahelyük jövőjével kapcsolatos döntésekbe – ehhez demokratizálni kell a cégeket. A munka puszta árucsereként való felfogásának meghaladása, vagyis „dekommodifikáció” révén – a mindenki számára hasznos foglalkoztatás jogi garantálásával. Miközben a járvány okozta és a környezeti összeomlás szörnyű kockázatával nézünk szembe, ezek a stratégiai változások teszik lehetővé számunkra, hogy minden polgár méltóságát biztosítsuk, és egyúttal összpontosítsuk azokat a kollektív erőforrásokat és erőfeszítéseket, amelyekre szükségünk van az élet megőrzéséhez a Földön.

Miért kell a munkahelyeknek demokratizálódniuk? Minden reggel férfiak és nők tömegei kelnek fel – különösen az etnikai közösségek tagjai, a bevándorlók és az informális gazdaságban dolgozók – azért, hogy kiszolgálják azokat, akik egyáltalán képesek karanténban maradni. Az egész éjszakát átdolgozzák. Munkájuk igazolásához nincs szükség más magyarázatra, mint amit az ékesszólóan egyszerű kifejezés jelent: „létfontosságú munkás”. Ez a kifejezés rámutat egy alapvető ellentmondásra, amit a kapitalizmus mindig is igyekezett elfedni és láthatatlanná tenni az „emberi erőforrás” kifejezéssel. Az ember nem egy erőforrás a sok közül. Munkaereje befektetése nélkül nem lenne termelés, sem szolgáltatás, sem üzleti szféra.

Minden reggel karanténba helyezett férfiak és nők kelnek fel otthonukban, hogy távmunkásként eleget tegyenek azon szervezetek gazdasági küldetésének, melyeknél dolgoznak. Munkaidejük belenyúlik az éjszakába. Azoknak, akik úgy vélik, hogy a munkavállalókban nem lehet megbízni a tekintetben, hogy felügyelet nélkül elvégzik munkájukat, hogy a munkavállalók felügyeletre és külső fegyelemre szorulnak - ezek a férfiak és nők ennek ellenkezőjét bizonyítják. Nappal és éjjel demonstrálják, hogy a munkavállalók nem csupán fizetett alkalmazottak, hanem ők tartják kezükben munkáltatóik sikerének kulcsát. Ők maguk a cég. Ennek ellenére általában ki vannak zárva a munkahelyük kormányzásában való részvételből – abból a jogból, ami kizárólag tőkebefektetőknek vannak fenntartva.

Arra a kérdésre, hogy a cégek és a társadalom egésze hogyan tudja felismerni alkalmazottai hozzájárulását válság idején, a demokrácia a válasz. Magától értetődő, hogy be kell temetni a jövedelem-egyenlőtlenség óriásira nőtt szakadékát, és meg kell emelni a jövedelem alapot - de ez önmagában nem elég. A két világháború után a nők vitathatatlan társadalmi hozzájárulása segített megszerezni számukra a szavazati jogot. Ugyanezzel a lendülettel, itt az ideje, hogy szavazati jogot adjunk a munkavállalóknak is.

A munkavállalói befektetők munkahelyi érdekképviselete Európában a második világháború befejezése óta létezett, Munkahelyi Tanácsok néven ismert intézmények révén. Ennek ellenére ezeknek a képviseleti testületeknek a legjobb esetben is gyenge a szavuk a cégek kormányzásában, és alá vannak rendelve a részvényesek által kinevezett végrehajtó menedzsment döntéseinek. Nem tudták megállítani, vagy akár csak lassítani a tőkefelhalmozás könyörtelen lendületét, ami egyre erősebb tényezővé vált környezetünk pusztításában. A Munkahelyi Tanácsoknak most hasonló jogokat kell biztosítani, mint amit a végrehajtó testületek gyakorolnak. Ennek érdekében a cég kormányzásától (vagyis a felső vezetéstől) megkövetelendő a kettős többség jóváhagyása mind a munkavállalókat mind a részvényeseket képviselő kamaráktól. Németországban, Hollandiában és Skandináviában a közös döntés (mitbestimmung) különféle formái, amelyeket fokozatosan vezettek be a második világháború után, döntő lépést jelentettek a munkavállalók érdekképviseleti platformjának megteremtése felé, ám ezek még mindig nem elegendőek ahhoz, hogy tényleges állampolgárságot hozzanak létre a vállalkozásokban. Még az Egyesült Államokban is ahol a munkavállalói szervezetek és a szakszervezetek jogait jelentősen elnyomják, egyre többen követelik a jogot, hogy tényleges többségi jogot gyakorló képviselőket választhassanak az igazgatótanácsokba. Az olyan kérdések, mint a vezérigazgató választás, a legfontosabb stratégiák meghatározása és a profit elosztás, túl fontosak ahhoz, hogy csak a részvényesek döntsenek. A munkaerő egyedülálló befektetése; vagyis az elmének és a testnek, az egészségnek - az egész életnek a befektetése - kollektív joggal kell együtt járnia, ami érvényesítheti vagy megvétózhatja ezeket a döntéseket.

Miért ne tekintsük pusztán árunak a munkát? Ez a válság azt is megmutatja, hogy a munkát nem szabad árucikként kezelni, és hogy a piaci mechanizmusok önmagukban nem vállalhatnak felelősséget a közösségünket legmélyebben érintő döntésekért. Az egészségügyi ágazatban a munkahelyekre és a készletezésre évek óta a nyereség irányadó elvei vonatkoznak. A világjárvány megmutatta, hogy ez az elv mennyire rossz útra terelt bennünket. Bizonyos stratégiai és kollektív igényeket egyszerűen mentesíteni kell a haszonelvű elgondolásoktól. A globális halálozási adatok növekedése szörnyű emlékeztetője annak, hogy van, amit soha nem lehet puszta árucikként kezelni. Azok, akik továbbra is ellenkezőképp érvelnek, a mi életünket teszik kockára veszélyes ideológiájukkal. A nyereség elfogadhatatlan mérce, amikor az egészségünk és az életünk a tét ezen a bolygón.

A munka dekommodifikációja azt jelenti, hogy bizonyos ágazatokat megóvunk az úgynevezett „szabad piac” törvényeitől. Továbbá azt is jelenti, hogy biztosítani kell, minden ember hozzáférhessen a munkához és a vele járó méltósághoz. Ennek egyik módja a Garantált Foglalkoztatás létrehozása. Az Emberi Jogok Egyetemes Nyilatkozata 23. cikke emlékeztet bennünket, hogy mindenkinek joga van a munkához, a szabad munkaválasztáshoz, az igazságos és kedvező munkakörülményekhez, valamint a munkanélküliség elleni védelemhez. A garantált foglalkoztatás nemcsak hozzáférést biztosítana olyan munkához, amely mindenki számára lehetővé tenné, hogy méltóságteljesen éljen, hanem egyben kulcsfontosságú lendületet is adna kollektív kapacitásainknak, hogy szembe tudjunk nézni számos sürgető társadalmi és környezeti kihívással. A garantált foglalkoztatás lehetővé tenné a kormányok számára, hogy a helyi közösségeken keresztül megbecsült munkát adjanak, miközben hozzá tudnának járulni a környezeti összeomlás elleni óriási erőfeszítésekhez. Ahogy a munkanélküliség gyorsan növekszik az egész világban, a garantált foglalkoztatási programok kulcsfontosságú szerepet játszhatnak demokratikus társadalmaink társadalmi, gazdasági és környezeti stabilitásának biztosításában. (VAR. EUROP) Az Európai Uniónak bele kell foglalnia a garantált foglalkoztatási programot a Zöld Megállapodásba. Az Európai Központi Bank küldetésének felülvizsgálata, lehetővé tenné e létfontosságú program finanszírozását, egyúttal magát az intézményt is legitimálná is az EU minden polgára számára. Ez egy ellentétes irányú ciklust indíthatna be, megoldást kínálva a robbanásveszélyessé váló munkanélküliség ellen. A program kulcsfontosságú hozzájárulást jelent az EU jólétéhez.

Környezet helyreállítása. Nem lehet most is ugyanolyan naivnak lenni, mint 2008-ban, amikor a gazdasági válságra a cégek feltétel nélküli kimentésével reagáltunk, ami az államadósságot megduzzasztotta, miközben semmit sem követeltünk cserébe. Ha kormányaink a jelenlegi válságban lépéseket tesznek a vállalkozások megmentése érdekében, akkor a vállalkozásoknak is lépniük kell, és javítaniuk kell a demokrácia általános alapfeltételeit. A demokratikus társadalmak nevében, amelyeket szolgálnak, és amelyek tevekénységük alapjait képezik, továbbá a bolygón való túlélés biztosításáért vállalt felelősségük okán, a kormányok feladata, hogy a vállalkozásoknak nyújtott támogatást e feltételekhez kösse. A szigorú környezetvédelmi előírások betartása mellett a cégeket kötelezni kell a demokratikus belső kormányzat bizonyos feltételeinek teljesítésére. A környezeti pusztításról a környezeti helyreállításra és a regenerációra való sikeres áttérésben leginkább azok a demokratikusan irányított cégek járnak élen, melyekben a munkájukat befektetők szavainak ugyanolyan súlya van, mint a tőkebefektetőknek a stratégiai döntések meghozatalában. Több mint elégséges időnk volt arra, hogy átlássuk, mi történik a jelenlegi rendszerben, amikor a munka, a bolygó és a tőkenyereségek ugyanabba a kalapba kerülnek: a munka és a bolygó mindig veszít.

A Cambridge-i Egyetem Műszaki Tanszéke (Cullen, Allwood és Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718) kutatásának köszönhetően tudjuk, hogy a „megvalósítható tervezési változtatások” 73% -kal csökkenthetik a globális energiafogyasztást. Azonban ezek a változások munkaigényesek, és olyan alternatívákat igényelnek, amelyek rövid távon gyakran drágábbak. Amíg a cégeket oly módon működtetik, hogy a céljuk nem más, mint a profit kizárólag tőkebefektetők számára történő maximalizálása, olcsó energiaárak mellett nincs ok változásra. Az átmeneti kihívások ellenére, egyes társadalmi elkötelezettségű vagy szövetkezeti vállalkozások – amelyek olyan hibrid célokat követnek, amelyek figyelembe veszik a pénzügyi, társadalmi és környezeti szempontokat, és fejlesztik a belső demokratikus kormányzásukat - már megmutatták a bennük rejlő lehetőségeket.

Ne tévesszük meg magukat többé: saját magától a legtöbb tőkebefektető nem fog törődni a munkaerő-befektetők méltóságával és nem fogják vezetni a környezeti katasztrófa elleni küzdelmet sem. Azonban van választásunk: demokratizáljuk a vállalatokat; dekommodifikáljuk a munkát; hagyjuk abba az emberek puszta erőforrásként való kezelését! Csakis így, közösen munkálkodhatunk a földi élet fenntartásán.

Translated by Barna Kantor & Domonkos Sik (Eötvös Loránd University)

Download PDF

Arbeid: meer democratie, minder markt, meer milieuherstel

Werknemers zijn zoveel meer dan "middelen". Dit is een van de centrale lessen van de huidige crisis. De zorg voor zieken; de aanvoer van medicijnen; het werk in supermarkten - de mensen die het leven in stand houden gedurende de COVID-19-pandemie zijn het levende bewijs dat arbeid geen koopwaar is. De menselijke gezondheid en de zorg voor de meest kwetsbaren kan niet alleen door marktkrachten worden geregeld, omdat we dan het risico lopen dat er nog meer doden vallen. Hoe kunnen we deze onaanvaardbare situatie voorkomen? Door werknemers te betrekken bij beslissingen over het werk - door bedrijven te democratiseren. Door arbeid te “ontmarkten” - dit wil zeggen: het niet langer als koopwaar te beschouwen, en iedereen nuttige jobs te garanderen. Deze veranderingen zullen de waardigheid van alle burgers beschermen en helpen ons leven op deze planeet te waarborgen.

Waarom democratiseren? Elke ochtend staan mannen en vrouwen op en werken ten dienste van wie in quarantaine kan blijven. De waardigheid van hun werk blijkt uit de term “essentiële werker”. Die term onthult ook een belangrijk feit dat het kapitalisme altijd heeft geprobeerd onzichtbaar te maken door hen “human resources” te noemen. Maar de mens is niet één van de vele middelen. Zonder arbeidsinvesteerders zou er geen productie zijn, geen diensten, geen bedrijven.

Elke ochtend staan mannen en vrouwen op om vanuit huis te werken voor hun organisaties. Ze werken vaak tot diep in de nacht. Voor degenen die denken dat werknemers toezicht en externe discipline nodig hebben, bewijzen ze het tegendeel. Zij tonen dag en nacht aan dat werknemers niet net als andere stakeholders zijn: zij hebben de sleutels in handen tot het succes van hun werkgever. Zij vormen de kern van het bedrijf, maar zijn desondanks meestal uitgesloten van bestuursdeelname - een recht dat door kapitaalinvesteerders wordt gemonopoliseerd.  

De vertegenwoordiging van arbeidsinvesteerders op het werk bestaat in Europa al sinds het einde van de Tweede Wereldoorlog, via ondernemingsraden. Toch hebben deze vertegenwoordigende organen beperkte inspraak en zijn ze ondergeschikt aan de keuzes van het management dat door de aandeelhouders wordt aangesteld. Ze zijn niet in staat geweest om de zelfbedruipende kapitaalaccumulatie en milieuvernietiging tegen te houden. Deze organen zouden nu soortgelijke rechten moeten krijgen als dewelke door de raden van bestuur worden uitgeoefend. Het topmanagement zou verplicht kunnen worden om een dubbele meerderheid te verkrijgen, zowel van vertegenwoordigers van werknemers als van aandeelhouders. Kwesties als de keuze van een CEO, het bepalen van belangrijke strategieën en de verdeling van winst zijn te belangrijk om alleen aan aandeelhouders over te laten. Een persoonlijke investering van arbeid - dat wil zeggen, van je lichaam en geest, je gezondheid, je eigen leven - vergt het collectieve recht om mee te beslissingen.

Waarom ontmarkten? Deze crisis toont ook aan dat arbeid niet als koopwaar mag worden behandeld. Jarenlang zijn jobs in de gezondheidssector onderworpen geweest aan het leidende beginsel van rentabiliteit; vandaag de dag laat de pandemie zien hoezeer dit beginsel ons blind heeft gemaakt. Bepaalde strategische en collectieve behoeften moeten gewoonweg immuun worden gemaakt voor dergelijke overwegingen. Winstgevendheid is een ondraaglijke maatstaf als het gaat om onze gezondheid en ons leven op deze planeet.

Het ontmarkten van arbeid betekent dat bepaalde sectoren niet volgens het markprincipe georganiseerd worden, en dat iedereen toegang heeft tot waardig werk. Dat kan door een werkgelegenheidsgarantie. Gegarandeerde werkgelegenheid zou regeringen in staat stellen om waardig werk te leveren en tegelijkertijd bij te dragen aan ecologische duurzaamheid. De Europese Unie moet een dergelijk project in haar Green Deal opnemen. Een herziening van de missie van de Europese Centrale Bank, zodat zij dit programma kan financieren, zou het een legitieme plaats geven in het leven van elke burger van de EU.

Milieuherstel. Als onze overheden in de huidige crisis ingrijpen om bedrijven te redden, dan moeten ze hun hulp aan bedrijven afhankelijk maken van veranderingen. Naast de strenge milieunormen moeten bedrijven ook aan bepaalde voorwaarden van intern democratisch bestuur voldoen. We hebben meer dan genoeg tijd gehad om te zien wat er gebeurt als arbeid, de planeet en kapitaalwinsten in het huidige systeem tegen elkaar worden afgewogen: arbeid en de planeet verliezen altijd. Sociaal- of coöperatieve bedrijven streven hybride doelen na die rekening houden met financiële, sociale en ecologische overwegingen, en ontwikkelen democratisch intern bestuur: zij laten het potentieel van dergelijke veranderingen al zien.

Laten we onszelf niet langer voor de gek houden: de meeste kapitaalinvesteerders bekommeren zich niet om de waardigheid van de arbeidsinvesteerders en leiden niet de strijd tegen de milieuramp. Een andere optie is mogelijk. Democratisering van de bedrijven; arbeid ontmarkten; en ophouden om mensen als hulpbronnen te behandelen, zodat we ons samen kunnen richten op het beschermen van het leven op deze planeet.

Translated by Ingrid Robeyns (Utrecht University)

Download PDF

Praca: Demokratyzujmy, Uspołeczniajmy, Uzdrawiajmy

Ludzie pracujący to znacznie więcej niż tylko „zasób”. To najważniejsza lekcja, którą wynosimy z obecnego kryzysu. Opiekujący się chorymi; dostarczający żywność, leki i inne niezbędne dobra; usuwający odpady; uzupełniający półki i obsługujący kasy sklepów spożywczych – to ludzie, dzięki którym jesteśmy w stanie żyć w trakcie pandemii COVID-19. Są żywym dowodem na to, że praca nie może być traktowana jako zwykły towar. Ludzkie zdrowie i opieka nad najsłabszymi nie mogą być zarządzane wyłącznie przez siły rynkowe. Jeśli pozostawimy je wyłącznie rynkowi, ryzykujemy wzrost nierówności do tego stopnia, że życie stracą najmniej uprzywilejowani. Jak uniknąć tej niedopuszczalnej sytuacji? Demokratyzując przedsiębiorstwa – poprzez włączenie pracowników i pracownic w podejmowanie decyzji dotyczących życia oraz przyszłości w ich miejscach pracy. Uspołeczniając i dekomodyfikując pracę – zbiorowo gwarantując użyteczne zatrudnienie dla wszystkich. W czasach, gdy stoimy w obliczu gigantycznego ryzyka pandemii oraz kryzysu klimatycznego, dokonanie tych strategicznych zmian zagwarantuje wszystkim obywatelom i obywatelkom godność, jednocześnie mobilizując zbiorowy wysiłek potrzebny, by wspólnie zachować życie na naszej planecie.

Dlaczego demokratyzujmy? Każdego ranka mężczyźni i kobiety wstają, aby dostarczyć usługi tym z nas, którzy mogą sobie pozwolić na pozostawanie w kwarantannie. Część z nich czuwa przez całą noc. Godność ich pracy nie wymaga innego opisu niż elokwentnie prosty termin „niezbędny pracownik” („essential worker”). Termin ten unaocznia kluczowy fakt, iż kapitalizm zawsze starał się uczynić ich niewidzialnymi, określając mianem „zasoby ludzkie”. Ludzie nie są tylko jednym spośród wielu zasobów. Bez nich jako osób inwestujących swoją pracę nie byłoby produkcji, usług, ani nie byłoby żadnych przedsiębiorstw.

Każdego ranka mężczyźni i kobiety pozostający w kwarantannie wstają w swoich mieszkaniach, aby zdalnie wypełniać misje organizacji, w których pracują. Część z nich pracuje nocami. Swoją pracą dowodzą, że nie mieli racji ci, którzy uważali, że pracownikom i pracownicom wykonującym swoją pracę bez nadzoru nie można ufać oraz że są ludźmi wymagającymi kontroli i dyscypliny zewnętrznej. Dniami i nocami wykazują, że pracownicy oraz pracownice nie są tylko jednymi z interesariuszy organizacji: są oni kluczowi dla sukcesu swoich pracodawców i pracodawczyń. Mimo, że stanowią rdzeń i bazę przedsiębiorstwa, są jednak zazwyczaj wykluczeni z udziału w zarządzaniu swoimi miejscami pracy – prawo to zmonopolizowane jest przez osoby inwestujące swój kapitał.

Na pytanie, w jaki sposób przedsiębiorstwa oraz społeczeństwo jako całość podczas kryzysu mogą wyrazić uznanie dla wkładu swoich pracowników i pracownic, odpowiedzią jest demokracja. Z pewnością, musimy powstrzymać rosnącą przepaść nierówności dochodowych oraz podnieść ich dolną granicę – jednak to nie wystarczy. Po obydwu wojnach światowych niezaprzeczalny wkład kobiet w społeczeństwo pozwolił im uzyskać prawa wyborcze. Z tych samych powodów nadszedł czas, aby przyznać podobne prawa pracownikom i pracownicom.

Reprezentacja inwestujących swoją pracę istnieje w Europie od zakończenia II Wojny Światowej, za pośrednictwem instytucji zwanych radami pracowników. Jednak te organy przedstawicielskie mają niewielki udział w zarządzaniu przedsiębiorstwami i są podporządkowane decyzjom menadżerów i menadżerek zatrudnionych przez akcjonariuszy i akcjonariuszki. Nie były one w stanie zatrzymać ani nawet spowolnić nieubłaganego przyspieszenia akumulacji kapitału, która służyła jedynie egoistycznym interesom oraz przyczyniała się coraz mocniej do niszczenia środowiska przyrodniczego. Organom tym należy obecnie przyznać podobne uprawnienia do tych posiadanych przez rady nadzorcze. Może to być na przykład osiągnięte przez zobowiązanie zarządów przedsiębiorstw do uzyskania zgody podwójnej większości, zarówno w organach reprezentujących pracowników i pracownice, jak i w tych reprezentujących akcjonariuszy i akcjonariuszki. W Niemczech, Holandii i Skandynawii różne formy współdecydowania (mitbestimmung), wprowadzane stopniowo po II Wojnie Światowej, były kluczowym krokiem przyznającym pracownikom i pracownicom prawo głosu – ale nadal nie są wystarczające, aby stworzyć w przedsiębiorstwach ich rzeczywiste obywatelstwo. Nawet w Stanach Zjednoczonych, gdzie prawa pracownicze i prawa związkowe zostały znacznie ograniczone, rośnie obecnie poparcie dla przyznania inwestującym swoją pracę prawa do wyboru przedstawicieli i przedstawicielek dysponujących większością w radach nadzorczych. Kwestie takie jak wybór osoby stojącej na czele zarządu, ustalenie głównych strategii przedsiębiorstwa i podział zysków są zbyt ważne, aby pozostawić je jedynie udziałowcom i udziałowczyniom. Osobista inwestycja swojej pracy, czyli swojego umysłu i ciała, swojego zdrowia – całego swojego życia – powinna pociągać za sobą zbiorowe prawo do zatwierdzania lub wetowania wymienionych wyżej spraw.

Dlaczego uspołeczniajmy? Obecny kryzys pokazuje również, że pracy nie można traktować jako towaru, a mechanizmy rynkowe nie mogą być wyłącznie odpowiedzialne za decyzje o olbrzymim wpływie na nasze społeczności. Od lat zatrudnienie i zaopatrzenie w produkty medyczne w sektorze opieki zdrowotnej podporządkowane jest zasadzie zysku; dzisiaj pandemia ujawnia, w jakim stopniu zasada ta nas oślepiła. Określone strategiczne i zbiorowe potrzeby należy po prostu uodpornić na dominację zasady zysku. Rosnąca na całym świecie liczba zmarłych w okrutny sposób przypomina nam, że pewne rzeczy nigdy nie mogą być traktowane jako towar. Ci, którzy nadal twierdzą inaczej, za sprawą swojej ideologii narażają nas na niebezpieczeństwo. Nie możemy tolerować zysku jako miary naszego zdrowia oraz życia na naszej planecie.

Uspołecznienie pracy, lub inaczej jej dekomodyfikacja, oznacza ochronę pewnych sektorów przed prawami tzw. „wolnego rynku”. To również zapewnienie wszystkim ludziom dostępu do pracy i godności, jaką ona przynosi. Jednym ze sposobów jest stworzenie gwarancji zatrudnienia. Artykuł 23. Powszechnej Deklaracji Praw Człowieka mówi nam, że każdy ma prawo do pracy. Gwarancja zatrudnienia nie tylko zapewniłaby każdemu obywatelowi i każdej obywatelce dostęp do pracy, pozwalającej godnie żyć, ale także stanowiłaby istotny impuls dla naszej zbiorowej zdolności do zmierzenia się z wieloma palącymi wyzwaniami społecznym oraz środowiskowymi, przed którymi obecnie stoimy. Gwarancja zatrudnienia pozwoliłaby rządom, działającym za pośrednictwem społeczności lokalnych, zapewnić godną pracę, jednocześnie przyczyniając się do ogromnego wysiłku w walce z kryzysem klimatycznym. Na całym świecie, gdy bezrobocie gwałtownie rośnie, programy gwarancji zatrudnienia mogą odegrać kluczową rolę w zapewnieniu stabilności społecznej, gospodarczej i środowiskowej naszych demokratycznych społeczeństw. Unia Europejska musi uwzględnić taki projekt w ramach Zielonego Ładu. Rewizja misji Europejskiego Banku Centralnego, aby mógł finansować takiego rodzaju program, który jest konieczny dla naszego przetrwania, dałaby EBC prawomocne miejsce w życiu wszystkich obywateli i obywatelek Unii Europejskiej. Takie antycykliczne rozwiązanie wobec nadchodzącej eksplozji bezrobocia będzie kluczowe dla przyszłego dobrobytu UE.

Uzdrowienie środowiska. Nie możemy teraz reagować z taką samą niewinnością, jak w 2008 roku, gdy odpowiedzieliśmy na kryzys gospodarczy bezwarunkową pomocą dla wielkich instytucji finansowych, która zwiększyła dług publiczny, nie oczekując niczego w zamian. Jeśli nasze rządy w czasie obecnego kryzysu zdecydują się interweniować w celu ratowania przedsiębiorstw, to muszą one również zdecydować się na spełnienie podstawowych warunków demokratyzacji. W imieniu demokratycznych społeczeństw, którym służą, i które je powołały, w imię odpowiedzialności za zapewnienie naszej planecie przetrwania, nasze rządy muszą uzależnić swoją pomoc dla przedsiębiorstw od konkretnych zmian w ich zachowaniu. Poza wymogiem przestrzegania rygorystycznych norm środowiskowych przedsiębiorstwa muszą zostać zobowiązane do spełnienia pewnych warunków demokratycznego zarządzania. Udane przejście od niszczenia środowiska do jego uzdrowienia i regeneracji będzie możliwe za sprawą demokratycznie zarządzanych przedsiębiorstw, w których strategiczne decyzje podejmowane będą za sprawą równoważnych głosów inwestujących swoją pracę oraz inwestujących swój kapitał. Mieliśmy wystarczająco dużo czasu, aby zobaczyć, co się stanie, gdy praca, planeta i zyski kapitałowe zostaną umieszczone na jednej szali w obecnie panującym systemie: praca i planeta zawsze na tym przegrywają. Dzięki badaniom prowadzonym na Wydziale Inżynierii Uniwersytetu Cambridge (Cullen, Allwood i Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718) wiemy, że „możliwe do osiągnięcia zmiany w projektowaniu [systemów pasywnych służących generowaniu energii]” mogą zmniejszyć globalne zużycie energii o 73%. Ale zmiany te są pracochłonne i wymagają podjęcia decyzji, które często są w krótkim okresie kosztowniejsze niż ich zaniechanie. Tak długo, jak przedsiębiorstwa są prowadzone tylko w celu maksymalizacji zysków inwestujących swój kapitał, a świat jest pełen taniej energii, po co wprowadzać te zmiany? Mimo wyzwań związanych z transformacją środowiskową, niektóre zorientowane prospołecznie i zarządzane spółdzielczo przedsiębiorstwa, realizując hybrydowe cele łączące względy finansowe, społeczne i środowiskowe oraz rozwijając demokratyczne mechanizmy zarządzania, już teraz pokazały, że potencjał osiągnięcia pozytywnych efektów jest wysoki.

Nie możemy już dłużej oszukiwać samych siebie: większość inwestujących swój kapitał, gdy pozostawimy ich samym sobie, nie będzie dbać o godność inwestujących swoją pracę; nie będą prowadzić również działań przeciw katastrofie klimatycznej. Dostępna jest inna możliwość. Zdemokratyzujmy przedsiębiorstwa; zdekomodyfikujmy pracę; przestańmy traktować ludzi jak zasób i wspólnie skoncentrujmy się na zachowaniu życia na naszej planecie.

Translated by Mikołaj Pawlak (University of Warsaw), Adam Mrozowicki (University of Wrocław), Olga Nowaczyk (University of Wrocław)

Download PDF

Trabalho: Democratizar, Desmercantilizar, Remediar

Trabalhadores humanos são muito mais do que “recursos”. Este é um dos aprendizados centrais da crise atual. Cuidar dos doentes; entregar comida, medicação e outros serviços essenciais; limpar nosso lixo; repor as prateleiras e controlar os caixas dos nossos supermercados - as pessoas que mantiveram a continuidade da vida durante a pandemia do COVID-19 são a prova viva que o trabalho não pode ser reduzido a uma mera mercadoria. Saúde humana e o cuidado dos mais vulneráveis não podem ser governados apenas por forças do mercado. Se deixarmos essas decisões somente para o mercado, nós corremos o risco de exacerbar desigualdades a ponto de perder a própria vida dos menos favorecidos. Como evitar esta situação inaceitável? Envolvendo os empregados nas decisões relacionadas às suas vidas e ao seu futuro no local de trabalho - democratizando empresas. Desmercantilizando o trabalho - garantindo o emprego protegido para todos e todas. No momento em que enfrentamos este monstruoso risco de um colapso pandêmico e ambiental, fazer tais mudanças estratégicas nos permite garantir a dignidade de todos e todas cidadãs, organizando a força e o esforço coletivo necessários para preservar a nossa vida juntos neste planeta. 

Por que democratizar? Aqueles - e especialmente aquelas – que fazem parte das profissões essenciais – se levantam todos os dias pela manhã para servir outros(as); em particular, as pessoas racia-lizadas, imigrantes e trabalhadores(as) da economia informal, enquanto aqueles(as) que podem permanecem confinados(as). Essas pessoas resgatam a dignidade do trabalho e extravasam a ausência de banalidade de suas funções. Essas pessoas mostram o fator chave que o capitalismo sempre procurou tornar invisível, buscando transformar os humanos em “recursos”: não há nem produção, nem serviço sem os(as) trabalhadores(as).

Todas as manhãs, homens e mulheres em quarentena acordam em suas casas para cumprir, de longe, as missões das empresas para as quais trabalham. Eles trabalham noite adentro. Para aqueles que acreditam que empregados não são confiáveis para exercer suas atividades sem supervisão, que exigem vigilância e disciplina externa, estes homens e mulheres estão provando o contrário. Eles estão demonstrando, dia e noite, que trabalhadores não são um grupo de interesse qualquer: eles possuem as chaves do sucesso de seus empregadores. Eles são o núcleo constituinte da empresa, mas, no entanto, são os mais excluídos da participação das decisões de seus locais de trabalho - um direito monopolizado pelos investidores de capital.

Para a pergunta de como empresas e como a sociedade em geral pode reconhecer as contribuições de seus empregados em tempos de crise, democracia é a resposta. Certamente, devemos eliminar o enorme abismo de desigualdade de renda e elevar o piso da renda de trabalhadores – mas isso por si só não é suficiente. Depois de duas Guerras Mundiais, a demonstração da inegável contribuição das mulheres para a sociedade lhes ajudou a conquistar o seu direito de votar. Da mesma forma, é hora de envolver os trabalhadores e trabalhadoras.

A representação dos empregados no local de trabalho existe na Europa desde o final da Segunda Guerra Mundial, por meio de instituições denominadas de Conselhos de Trabalho. Contudo, estes órgãos representativos possuem uma voz fraca, na melhor das hipóteses, na decisão das empresas, e estão subordinados às escolhas das equipes de gestão executiva nomeadas pelos acionistas. Eles foram incapazes de parar ou até retardar o momento implacável da acumulação de capital que serve a si próprio, cada vez mais poderoso na destruição do nosso meio ambiente. Estes órgãos representativos devem ter agora direitos semelhantes a aqueles exercidos por conselhos executivos. Para fazer isso, poderia ser exigido, por conselhos que representam trabalhadores e acionistas, que gestores de empresas (ou seja, alta gerência) somente obtivessem a aprovação de decisões com dupla votação majoritária. Na Alemanha, nos Países Baixos e Escandinávia, diferentes formas de co-gestão inseridas progressivamente após a Segunda Guerra Mundial foram um passo crucial para dar voz aos trabalhadores - mas tais mecanismos são ainda insuficientes para criar uma cidadania efetiva nas empresas. Mesmo nos Estados Unidos, onde a organização coletiva dos trabalhadores e os direitos sindicais foram consideravelmente suprimidos, existe, neste momento, uma crescente reivindicação para conceder aos trabalhadores o direito de eleger representantes com supermaioria dentro dos conselhos. Questões como a escolha de um CEO, a definição das principais estratégias e a distribuição de lucros são importantes demais para serem deixadas apenas aos acionistas. Um investimento pessoal de trabalho; isto é, da mente e do corpo, da saúde - da própria vida - deve vir com o direito coletivo de validar ou vetar essas decisões.

Por que desmercantilizar? Esta crise também evidencia como as relações de trabalho não devem ser tratadas como mercadorias, e como mecanismos de mercado não podem ser os únicos responsáveis pelas decisões que impactam nossas comunidades de forma mais profunda. Há tempos, a gestão de empregos e insumos na área da saúde têm sido conduzida sob a ótica do lucro; hoje, diante da pandemia, é revelada a extensão da cegueira a que fomos submetidos diante de tais princípios. É extremamente importante que certas demandas estratégicas e coletivas sejam simplesmente removidas de tal perspectiva. A crescente contagem de corpos ao redor do mundo é um lembrete sinistro de que certas coisas nunca devem ser tratadas como mercadorias. Aqueles que continuam discordando acabam por condenar todos com sua ideologia inconsequente. Rentabilidade é uma métrica inaceitável de sucesso quando consideramos nossa saúde e nossas vidas neste planeta.

A desmercantilização do trabalho propõe que determinados setores sejam protegidos das ditas “leis do livre mercado”, também garantindo que todas as pessoas tenham acesso a trabalho e às condições dignas atreladas a ele. Uma alternativa para tanto seria a criação de uma Garantia de Emprego. O Artigo 23 da Declaração Universal dos Direitos Humanos preconiza que todos os seres humanos têm o direito ao trabalho. A Garantia de Emprego não só ofereceria a cada cidadão a oportunidade de um trabalho digno, mas também seria um vetor de propagação de mudanças coletivas em questões sociais e ambientais tão urgentes. Ao garantir empregos, governos teriam a oportunidade de, através de ações com comunidades locais, de promover a dignificação das relações de trabalho enquanto contribuem para o intenso esforço de combate ao colapso ambiental. Por todo o globo, à medida que as taxas de desemprego crescem vertiginosamente, programas de proteção ao emprego oferecem a chance de garantir estabilidade social, econômica e ambiental às nossas sociedades democráticas. (VAR. EUROP). A União Europeia tem o dever de incluir tal projeto em seu Green Deal. O Banco Central Europeu deve revisar sua missão para que possa financiar tal programa, o que se faz necessário para sua sobrevivência, uma vez que isso legitimaria sua função junto à vida de cada cidadão da União Europeia. Uma solução contra o ciclo explosivo de desemprego que se anuncia, esse programa poderia ser uma contribuição chave para a prosperidade da UE. 

Remediação ambiental. Não podemos reagir agora com a mesma inocência de 2008, quando respondemos à crise econômica com um plano de resgate incondicional que inchou a dívida pública sem exigir nada em retorno. Se nossos governos intervirem para salvar negócios na crise atual, então negócios  também devem agir estrategicamente, buscando atingir condições básicas de democracia. Em nome das sociedades democráticas a que servem, e das quais são constituídos, em nome da responsabilidade de garantir nossa sobrevivência neste planeta, nossos governos devem garantir que os auxílios a empresas estejam atrelados a determinadas mudanças de conduta. Além de se sujeitar a rigorosos critérios ambientais, empresas deverão cumprir condições específicas de governança interna democrática. Para que a transição de um modelo apoiado em degradação para outro baseado em recuperação e regeneração ambiental seja bem sucedida, esta deverá ser conduzida por empresas com uma governança fortemente democrática, nas quais as vozes dos que investem sua força de trabalho tenham o mesmo impacto em decisões estratégicas do que aqueles que investem o seu capital econômico. Já esgotamos o nosso tempo para perceber o que acontece quando trabalho, o planeta e ganhos de capital tentam se equilibrar dentro do sistema vigente: trabalho e o meio ambiente sempre perdem. Graças à pesquisa realizada no Departamento de Engenharia da Universidade de Cambridge (Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718), sabemos que “mudanças possíveis em processos produtivos” poderiam reduzir o consumo global de energia em 73%. Porém, tais mudanças requerem intensificação da força de trabalho e decisões que podem ser mais onerosas a curto prazo. Enquanto empresas estiverem  focadas em apenas maximizar lucros para seus investidores, num mundo onde energia é barata, o que justifica tais mudanças? E apesar dos desafios de tais transições, negócios com consciência social e gestão cooperativa - com metas híbridas que combinam ganhos financeiros, sociais e ambientais, e o desenvolvimento de governanças internas democráticas - se mostram como alternativas viáveis com o potencial de atingir tais impactos positivos.

Não podemos continuar nos enganando: se deixados a sua própria sorte, a maior parte dos investidores de capital continuarão não se importando com a dignidade daqueles e daquelas que investem sua força de trabalho; tampouco irão liderar a luta contra a catástrofe ambiental. Uma outra via é possível. Democratizar empresas; desmercantilizar relações de trabalho; e focar, juntos, em regenerar o planeta.

Translated by Paulo Savaget Nascimento (Durham University and University of Oxford) & Flavia Maximo (Universidade Federal de Ouro Preto)

Download PDF (Brazilian Portuguese) / Download PDF (European Portuguese)

Delo: Demokratizacija, dekomodifikacija, sanacija

Delovno aktivno prebivalstvo je mnogo več kot le »sredstvo«. To je eno osrednjih sporočil trenutne krize. Skrb za bolne; dostava hrane, zdravil in drugih osnovnih potrebščin; odvoz naših odpadkov; polnjenje polic in vodenje blagajn v živilskih trgovinah – ljudje, ki so skrbeli, da je med pandemijo COVID-19 življenje teklo naprej, so živi dokaz, da dela ne moremo obravnavati zgolj kot blago. Človeškega zdravja in skrbi za najbolj ranljive ni mogoče urejati samo s tržnimi silami. Če te stvari prepustimo izključno trgu, obstaja nevarnost poglobitve neenakosti do te točke, da bi žrtvovali življenja najbolj prikrajšanih. Kako se izogniti tej nesprejemljivi situaciji? Z vključevanjem delavcev v odločitve glede njihovih življenj in prihodnosti na delovnem mestu – z demokratizacijo podjetij. Z dekomodifikacijo dela – s kolektivnim zagotavljanjem ustrezne zaposlitve za vse. Ko se soočamo s strašno nevarnostjo pandemije in ekološkega kolapsa, bi nam vzpostavitev teh strateških sprememb lahko omogočila zagotoviti dostojanstvo vseh državljanov, pri tem pa združiti kolektivno moč in prizadevanja, ki jih potrebujemo za skupno ohranitev naših življenj na tem svetu.

Zakaj demokratizacija? Vsako jutro moški in ženske vstanejo, da služijo tistim med nami, ki imamo možnost ostati v karanteni. Vso noč so v pripravljenosti. Dostojanstvo njihovih delovnih mest ne potrebuje nobene druge razlage kot tisto zgovorno preprosto besedno zvezo »ključni delavec«. Ta besedna zveza prav tako razkriva ključno dejstvo, ki ga je kapitalizem vedno poskušal prikriti z drugo besedno zvezo – »človeški viri«. Človeška bitja niso samo vir med mnogimi viri. Brez delavcev ne bi bilo proizvodnje, ne storitev, ne podjetij.

Vsako jutro moški in ženske v karanteni doma vstanejo, da od daleč izpolnijo naloge organizacij, za katere delajo. Delajo pozno v noč. Tistim, ki so prepričani, da delavcem ni moč zaupati, da bodo svoje delo opravili brez nadzora, da potrebujejo nadzor in zunanjo disciplino, ti moški in ženske dokazujejo ravno nasprotno. Dan za dnem dokazujejo, da delavci niso le ena vrsta deležnika med številnimi: oni nosijo ključ do uspeha svojega delodajalca. Ti ljudje tvorijo jedro podjetja, vendar so kljub vsemu večinoma izključeni iz sodelovanja v upravljanju – pravica, ki jo monopolizirajo vlagatelji kapitala. 

Na vprašanje, kako lahko podjetja in družba kot celota prepoznajo doprinos svojih delavcev v kriznih časih, je odgovor demokracija. Zagotovo, zapolniti moramo zevajoče brezno dohodkovne neenakosti in dvigniti minimalno urno postavko – vendar samo to ni dovolj. Po obeh svetovnih vojnah je nesporni doprinos žensk k družbi ženskam pomagal pridobiti pravico do glasovanja. Iz istega razloga je čas za osvobajanje delavcev. 

Zastopstvo delavcev na delovnem mestu v Evropi obstaja vse od konca 2. svetovne vojne, in sicer preko institucij, znanih tudi kot svet delavcev. Toda ta predstavniška telesa imajo v najboljšem primeru šibek glas pri upravljanju podjetij, pravzaprav so celo podrejena odločitvam poslovodstva, ki jih imenujejo delničarji. Niso pa uspeli zaustaviti, morda niti upočasniti neizprosne gonilne sile samopostrežnega povečevanja kapitala, vse bolj silne v svojem uničevanju našega okolja. Tem organom bi bilo sedaj treba podeliti podobne pravice, kot so tiste, ki jih uveljavljajo organi vodenja in nadzora. V ta namen bi bilo smiselno, da upravljalci podjetij (t.j. najvišje vodstvo) pridobijo odobritev dvojne večine, od delavskih predstavništev, in tudi delničarjev. V Nemčiji, na Nizozemskem in v Skandinaviji različne oblike soodločanja (mitbestimmung), ki so bile progresivno uvedene po 2. svetovni vojni, so bile ključni korak k zagotovitvi, da so delavci dobili svoj glas – vendar še vedno niso dovolj, da bi ustvarili dejansko državljanstvo v podjetjih. Celo v Združenih državah Amerike, kjer se organiziranje delavcev in sindikalne pravice v precejšnji meri preprečujeta, je sedaj vedno glasnejši poziv, da se delavcem dá pravica do izvolitve predstavnikov z veliko večino znotraj organov vodenja in nadzora. Zadeve, kot so imenovanje izvršnega direktorja, vzpostavitev pomembnih strategij in delitev dobička so preveč pomembni, da bi jih prepustili samo delničarjem. Osebno vlaganje dela; to pomeni, posameznikovega uma in telesa, zdravja – celo življenja – bi moralo iti skupaj s kolektivno pravico do potrditve ali dajanja veta na takšne odločitve. 

Zakaj dekomodifikacija? Ta kriza nas prav tako uči, da dela ne smemo jemati kot blago, da samim tržnim mehanizmom ne moremo prepustiti odgovornosti za izbire, ki najbolj izrazito vplivajo na naše skupnosti. Že vrsto let so delovna mesta in zaloge v zdravstvenem sektorju odvisne od vodilnega načela dobičkonosnosti; danes pandemija razkriva, v kolikšni meri nas to načelo zavaja. Določene strategije in kolektivne potrebe morajo preprosto postati imune na takšna razmišljanja. Vse višje število mrtvih po svetu je grozljiv opomnik, da nekaterih stvari ne smemo jemati kot blago. Tisti, ki še naprej zagovarjajo nasprotno, nas ogrožajo s svojo nevarno ideologijo. Dobičkonosnost je nedopustni kriterij, kadar je govora o našem zdravju in življenju na tem planetu.

Dekomodifikacija dela pomeni obvarovanje določenih panog pred zakoni tako-imenovanega »prostega trga«; prav tako pomeni zagotavljanje dostopa vseh ljudi do dela in dostojanstva, ki ga prinaša. Ena možnost za to je ustvarjanje zajamčene zaposlitve (Job Guarantee). 23. člen Splošne deklaracije človekovih pravic nas opozarja, da ima vsak pravico do dela. Zajamčena zaposlitev ne bi le vsem državljanom zagotovila dostop do dela, ki jim omogoča dostojanstveno življenje, ampak bi tudi zagotovila ključno spodbudo za našo kolektivno zmožnost reševanja številnih perečih družbenih in ekoloških izzivov, s katerimi se trenutno soočamo. Zajamčena zaposlitev bi vladam, ki delajo preko lokalnih skupnosti, omogočila ponuditi dostojno delo, pri tem pa prispevala k ogromnemu prizadevanju v boju proti ekološkemu kolapsu. Medtem ko brezposelnost po vsem svetu strmo narašča, lahko programi zajamčene zaposlitve igrajo ključno vlogo pri zagotavljanju socialne, gospodarske in okoljske stabilnosti  demokratičnih družb. (VAR. EUROP) Evropska unija mora takšen projekt vključiti v svoj zeleni dogovor (Green Deal). Pregled misije Evropske centralne banke, ki bi zagotovil financiranje tega programa, ki je nujen za naše preživetje, bi omogočil njeno legitimno mesto v življenju prav vsakega državljana EU. Kot proticiklična rešitev za eksplozivno brezposelnost, ki se obeta, bo ta program dokazal ključni prispevek blaginji EU.

Sanacija okolja. Tokrat ne smemo odreagirati z enako nedolžnostjo kot leta 2008, ko smo se na gospodarsko krizo odzvali z brezpogojno finančno pomočjo, ki je povečala javni dolg, pri tem pa nismo zahtevali ničesar v povračilo. Če bodo naše vlade pristopile k reševanju podjetij v trenutni krizi, morajo k temu pristopiti tudi podjetja in izpolniti splošne osnovne pogoje demokracije. V imenu demokratičnih družb, ki jim služijo, in ki jih sestavljajo, v imenu njihove odgovornosti za zagotovitev našega preživetja na tem planetu, morajo naše vlade svojo pomoč podjetjem pogojiti določenim spremembam v svojem vedenju. 

Poleg zavezanosti strogim okoljskim standardom moramo od podjetij zahtevati, da izpolnijo določene pogoje demokratičnega notranjega upravljanja. Uspešen prehod od ekološkega uničenja do ekološkega okrevanja in regeneracije bodo najbolje izvedla demokratično upravljana podjetja, v katerih glasovi tistih, ki vlagajo svoje delo, nosijo enako težo kot tisti, ki vlagajo svoj kapital, kadar je govora o strateških odločitvah. Imeli smo več kot dovolj časa, da smo videli kaj se zgodi, ko se v trenutnem sistemu merijo delavci, planet in kapitalski dobiček: delavci in planet vedno izgubita. Zahvaljujoč raziskavi Oddelka za inženiring Univerze v Cambridgeu (Cullen, Allwood in Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718), vemo, da bi »dosegljive spremembe načrta« lahko zmanjšale globalno potrošnjo energije za 73 %. Vendar… tiste spremembe so delovno intenzivne in zahtevajo odločitve, ki so kratkoročno pogosto dražje. Vse dokler se podjetja vodijo na načine, katerih cilj je v največji možni meri povečati dobiček vlagateljev kapitala, in to v svetu, kjer je energija poceni, zakaj sploh narediti te spremembe? Kljub izzivom tega prehoda določena socialno ozaveščena ali kooperativno upravljana podjetja – ki sledijo hibridnim ciljem, ki upoštevajo finančne, socialne in ekološke vidike, in razvijajo demokratično notranje upravljanje - so že pokazala možnost takšnega pozitivnega vpliva.

Nehajmo se slepiti: prepuščeni svojim lastnim mehanizmom, večini vlagateljev kapitala ne bo mar za dostojanstvo delavcev; prav tako ne bodo vodili boja proti ekološki katastrofi. Na voljo je druga možnost. Demokratizacija podjetij; dekomodifikacija dela; z ljudmi je treba prenehati ravnati kot s sredstvi, da se lahko vsi skupaj osredotočimo na ohranjanje življenja na tem planetu. 

Translated by Valentina Franca (University of Ljubljana)

Download PDF

Työ on demokratisoitava: kauppatavarasta ekokriisin ratkaisuksi

Meneillään olevan kriisin yksi keskeisimpiä opetuksia on, etteivät työtä tekevät ihmiset ole pelkkiä ”resursseja”. He siivoavat sotkumme ja huolehtivat sairaista. He toimittavat ja jakelevat ruoan, lääkkeet, ynnä muut välttämättömyydet koteihin ja kauppoihin, joita toiset heistä pyörittävät. Elämämme edellytyksistä COVID-19-pandemian aikana huolehtivat ihmiset ovat toiminnallaan osoittaneet, ettei työhön voi suhtautua vain kauppatavarana. Päätöksiä ihmisten terveydestä ja kaikkein haavoittuvimpien hoivasta ei voi jättää pelkille markkinavoimille. Tällaiset ratkaisut lisäisivät riskiä eriarvoisuuden karkaamisesta pisteeseen, jossa heikoimmassa asemassa olevien elämistä ei enää huolehdittaisi.

Kuinka tämä sietämätön tilanne voidaan välttää? Osallistamalla työtekijät elämäänsä ja tulevaisuuttaan koskeviin päätöksiin työpaikoilla, eli demokratisoimalla yritykset. Vapauttamalla työ käsityksestä, jonka mukaan sitä voi kohdella puhtaana kauppatavarana ja takaamalla tarpeellista työtä kaikille kollektiivisilla päätöksillä. Näköpiirissä on, että joudumme kohtaamaan myös jatkossa massiivisia pandemioiden ja ympäristöromahdusten uhkia. Jotta kaikille kansalaisille voitaisiin tässä tilanteessa taata ihmisarvon mukainen elämä, tarvitaan näitä strategisia muutoksia. Ne luovat edellytyksiä sille vielä suuremmalle kollektiiviselle ponnistukselle, jota tarvitaan turvaamaan elämämme edellytykset tällä planeetalla. 

Miksi demokratisoida työ? Joka aamu ihmisiä nousee sängyistään palvelemaan niitä, jotka voivat jäädä karanteenin suojaan. Ihmiset katsovat peräämme myös öisin. Heidän työnsä arvo tiivistyy koruttomaan ilmaukseen ”välttämättömän työn tekijät”. Nimitys kuitenkin samalla paljastaa, kuinka kapitalismissa on aina pyritty peittelemään tätä välttämättömyyttä kutsumalla heitä ”ihmisresurssiksi” (’human resource’). Ihmiset eivät kuitenkaan ole vain yksi resurssi muiden joukossa. Ilman työvoimansa investoijia ei olisi tuotantoa, palveluita, tai yrityksiä.

Myös karanteenissa ihmiset nousevat aamuisin tekemään organisaatioidensa heille osoittamia töitä. Nämä kotioloissakin tehtävät työt voivat venyä yömyöhään. Niille, jotka ajattelevat, ettei työntekijöiden omaehtoiseen ahkeruuteen voi luottaa ja että työt etenevät vain valvonnassa ja kurissa, tämä porukka todistaa aivan muuta. He osoittavat tekemällä töitä kellon ympäri, ettei työntekijät ole vain yksi sidosryhmä muiden joukossa: heillä on hallussaan työnantajiensa menestyksen avaimet. Yritysten ydin koostuu heistä, mutta siitä huolimatta heiltä on enimmäkseen evätty oikeus päätöksentekoon omaa työpaikkaansa koskien – oikeus, jonka pääomasijoittajat ovat monopolisoineet. 

Vastaus kysymykseen kuinka yritykset ja koko yhteiskunta voisivat jakaa tunnustusta työntekijöidensä kriisiaikojen panoksesta, on demokratia. Toki ansiotasojen välillä ammottava eriarvoisuuskuilu on tukittava ja yleistä tulotasoa pitää nostaa, mutta se ei yksin riitä. Maailmansotien jälkeen naisten yhteiskunnallista panosta ei voinut enää kiistää, ja tämä auttoi heitä voittamaan äänioikeuden itselleen. Nyt on vastaavasti aika antaa työntekijöille ääni.

Työvoimansa sijoittajilla on ollut edustusta työpaikoilla Toisen Maailmansodan päättymisestä lähtien. Näiden yhteistoimintaneuvostoina (work councils) tunnettujen edustuselimien ääni on yritysten hallituksissa kuitenkin parhaimmillaankin heikko. Se on alistettu osakkeenomistajien nimittämille hallituksille. Työneuvostot ovat olleet kykenemättömiä pysäyttämään tai edes hidastamaan itseään palvelevan pääoman hillitöntä kasautumisvauhtia, jonka rooli on yhä keskeisempi ympäristömme tuhoutumisessa. Työntekijöiden edustajille onkin nyt taattava samat valtuudet kuin yritysten hallituksilla on. Yritysten korkeimpien johtojen pitäisi nauttia kahden kamarin enemmistön luottamusta: työntekijöiden ja osakkeenomistajien.

Saksassa, Alankomaissa ja Skandinaviassa otettiin toisen maailmansodan jälkeen asteittain käyttöön erilaisia työpaikkakohtaisia yhteistoimintaneuvostojen muotoja (Mitbestimmung). Vaikka niiden seurauksena työntekijöiden ääni voimistui, eivät ne vielä synnyttäneet yritysten sisälle todellista kansalaisuutta. Jopa Yhdysvalloissa, jossa työntekijöiden järjestäytymistä ja ammattiliittojen oikeuksia on merkittävästi tukahdutettu, vaaditaan nyt kasvavassa määrin työvoimansa sijoittajille oikeutta valita määräenemmistö edustajiaan hallituksiin. Toimitusjohtajan valintaan, keskeisimpiin strategioihin ja voittojen jakoon liittyvät päätökset ovat liian merkittäviä jätettäviksi vain osakkeenomistajille. Oman henkilökohtaisen työn (oman mielen, ruumiin, terveyden – oman ainokaisen elämänsä) investoinnin pitäisi taata kollektiivinen vahvistus- tai veto-oikeus näihin päätöksiin.

Miksi eroon työstä kauppatavarana? Kriisi on tuonut esille, ettei työhön voi suhtautua vain kauppatavarana. Päätöksiä, jotka vaikuttavat yhteisöihimme syvimmin, ei siis voi jättää puhtaasti markkinamekanismien varaan. Puhdas kannattavuusajattelu on jo vuosia ohjannut terveyssektorin tarvikkeiden ja työpaikkojen tuotantoa, ja nyt pandemia tekee näkyväksi laajuuden, jossa tämä periaate on sokaissut meidät. Tietyt strategiset ja kollektiiviset tarpeet pitää yksinkertaisesti suojata tältä. Maailmanlaajuisesti lisääntyvä kuolonuhrien määrä on hirvittävä muistutus siitä, kuinka joitain asioita ei pitäisi koskaan kohdella hyödykkeinä. Päinvastaista väittävät vaarantavat meidät riskialttiilla ideologiallaan. Kannattavuus on kestämätön mittatikku arvioitaessa terveyttä ja elämän jatkumisen mahdollisuuksia tällä planeetalla. 

Työn vapauttaminen käsityksestä, jonka mukaan se on vain kauppatavara, tarkoittaa tiettyjen sektoreiden suojaamista niin sanottujen ”vapaiden markkinoiden” lainalaisuuksilta. Se tarkoittaa myös, että jokaiselle on taattava oikeus työhön ja siitä seuraavaan itsekunnioitukseen. Yksi tapa toteuttaa tämä on työtakuu. Ihmisoikeuksien yleismaailmallisen julistuksen 23. artiklan mukaan jokaisella on oikeus työhön. Työtakuu ei ainoastaan tarjoaisi jokaiselle kansalaiselle pääsyä arvokkaaseen työhön, vaan antaisi myös tuntuvan lisäpotkun kollektiiviselle toimintakyvyllemme vastata moniin nykyisistä ympäristöä ja yhteiskuntaa koskevista painavista haasteista. Työtakuu mahdollistaisi sen, että hallitukset – paikallisyhteisöjen välityksellä – voisivat samanaikaisesti tarjota ihmisarvoista työtä ja taistella ympäristön romahdusta vastaan. 

Työttömyyden lisääntyessä räjähdysmäisesti ympäri maailman, työtakuuohjelmilla voisi olla keskeinen rooli demokraattisten yhteiskuntiemme sosiaalisen, taloudellisen ja ympäristön tasapainon turvaamisessa. Euroopan unionin tulisi sisällyttää ne Green Deal -ympäristöohjelmaansa. Euroopan keskuspankin tehtävää pitäisi tarkistaa suuntaan, joka mahdollistaisi työtakuuohjelmien rahoituksen. Jos EKP mahdollistaisi tämän selviytymisemme kannalta elintärkeän tehtävän, oikeuttaisi se asemansa jokaisen EU-kansalaisen silmissä. Vastasyklisenä ratkaisuna häämöttävään työttömyyspommiin työtakuuohjelmilla olisi keskeinen panos EU:n menestykselle.

Ympäristön korjaaminen. Tähän kriisiin ei pitäisi reagoida yhtä naiivisti kuin vuoden 2008 talouskriisiin. Tuolloin pelastettaville pankeille pidettiin rajatonta, julkista velkaa paisuttanutta piikkiä auki, eikä vastineeksi vaadittu mitään. Jos hallitukset nyt pelastavat yritykset kriisistä on yritysten puolestaan vastattava demokratian perusvaatimuksiin. Koska hallitukset palvelevat demokraattisia yhteiskuntia, jotka myös muodostavat ne, on niiden vastuulla turvata eloonjäämisemme tällä planeetalla. Näin ollen hallitustemme yrityksille tarjoaman avun on myös oltava ehdollista: yritysten on muutettava käyttäytymistään. Tiukkojen ympäristöstandardien noudattamisen lisäksi niitä on vaadittava täyttämään tietyt demokraattisen sisäisen hallinnon ehdot.

Demokraattisesti johdetut yritykset ovat parhaita johtamaan onnistunutta korjausliikettä ympäristötuhon tieltä ympäristön toipumisen ja uudistumisen tielle. Ratkaisevia päätöksiä tehtäessä on työvoimaansa investoivien äänen kuuluttava niissä yhtä voimakkaana kuin pääomasijoittajien. On jo aivan riittävän monta kertaa nähty mitä tapahtuu, kun työvoima, planeetta ja pääoman hyödyt asetetaan nykyisessä järjestelmässä vastakkain: työvoima ja planeetta häviävät aina.

Cambridgen yliopiston tekniikan alan tutkijoiden ansiosta tiedämme, että ”saavutettavissa olevilla suunnittelumuutoksilla” voitaisiin energiankulutusta vähentää maailmalaajuisesti 73 prosenttia (Cullen, Allwood, and Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718). Nuo muutokset ovat kuitenkin työvoimaintensiivisiä ja niiden toteuttaminen maksaa usein lyhyellä tähtäimellä enemmän kuin vanhaan tapaan jatkaminen. Jos yrityksiä ohjaa puhdas voiton tahkoaminen pääomasijoittajilleen ja halpaa energiaa on tarjolla, miksi tehdä muutoksia? Siirtymävaiheen haasteista huolimatta jotkut yhteiskunnallisemmat ja osuuskuntamuotoiset yritykset ovat kuitenkin jo osoittaneet positiivista muutospotentiaalia. Samalla kun ne kehittelevät sisäisiä demokraattisia hallintomalleja, niitä ohjaavat taloudelliset, yhteiskunnalliset ja luonnonsuojelulliset hybriditavoitteet. 

Itsemme huijaamisen aika on ohi: useimpia pääomasijoittajia ei lähtökohtaisesti kiinnosta työnsä investoijien ihmisarvo, eivätkä he tule johtamaan kamppailua ympäristökatastrofia vastaan. Onneksi on toinenkin vaihtoehto: demokratisoidaan työ, lakkautetaan sen käsittely kauppatavarana ja lopetetaan ihmisten kohtelu resurssina, jotta voimme yhdessä keskittyä säilyttämään elämän tällä planeetalla.

Translated by Arto Laitinen (Tampere University) &
Olli Herranen (Tampere University)

Download PDF

İş: Demokratikleştirme, Meta Olmaktan Çıkarma ve Çevresel Sürdürülebilirlik

Bu kriz bize ne öğretti? En temelde, çalışan insanların sıradan bir "kaynak” tan çok daha fazlası olduğunu. Doktorlar, hemşireler, eczacılar, tıbbi personel, kargo çalışanları, kasiyerler, kısaca COVID-19 salgını ve karantina süresince yaşamlarımıza devam etmemizi sağlayan tüm insanlar, emekçiler, bunun yaşayan kanıtı. Bu salgın, bize çalışma eyleminin kendisinin bir "meta"ya indirgenemeyeceğini gösterdi. Özellikle sağlık hizmetlerinin sağlanmasını ve toplumun en savunmasız kesimlerinin temel ihtiyaçlarının karşılanmasını, tümüyle pazar şartlarına, piyasa koşullarına bırakamayacağımız konusunda bizi uyardı. Bırakmamız, toplumsal eşitsizlikleri daha da artıracak. Ve bunun en yıkıcı sonuçlarını, hal-i hazırda zaten zor durumda olan toplumun en dezavantajlı kesimleri yaşayacak.

Böyle bir senaryodan kaçınmak için ne yapılmalı? Öncelikle, çalışanların kendi hayatlarını ve geleceklerini etkileyen işyeri kararlarına katılımı sağlanmalı, yani işyerleri demokratikleştirilmelidir. İş bir meta olmaktan çıkarılmalı ve herkes için faydalı istihdam sağlanmalıdır. Hem salgının getirdiği riskler hem de çevresel felaket ile karşı karşıya olduğumuz bu kritik dönemde, bu iki stratejik dönüşümü yapmak, bize sadece insanlara onurlu çalışma şartları yaratma konusunda değil, aynı zamanda gezegendeki yaşamı ve geleceği korumak adına kolektif hareket etme konusunda da yardımcı olur.

İşyerlerini Demokratikleştirmek: Her sabah birçok çalışan, evlerinde karantinada kalabilme şansına sahip olanlarımızın da temel ihtiyaçlarını karşılamak üzere işlerine gitmeye devam ediyor. Yaptıkları işin ne kadar önemli ve onurlu olduğunu tarif etmek için, yalnızca “temel ihtiyaç” tanımı bile yeterli. “Temel ihtiyaç” tanımı, kapitalizmin insanları sadece "kaynaklara" dönüştürme çabasını da açığa düşürüyor. İnsanlar ve emekleri, sadece “kaynak” olmaktan ibaret değildir. İnsan ve emeği olmadan hiçbir kaynak, üretimi de, hizmeti de, işleri de, işyerlerini de var edemez. 

Öte yandan evlerinde karantinada çalışmaya devam edenler de, şirketlerin faaliyetlerini sürdürebilmesi için emek vermeye devam ediyor. Evlerinden çalışarak şirketlerin faaliyetlerini devam ettiren insanlar, çalışanların evlerde sıkı bir denetim olmadan güvenilemeyeceğine ve çalışmayacağına inananları, her gün haksız çıkarmaya da devam ediyor. Aynı zamanda çalışanlar, gece gündüz verdikleri hayati emeklerle, şirketler için sıradan bir “paydaş” ya da “ilgili taraf” olmadıklarını gösteriyor. Kısaca çalışanlar, çalıştıkları organizasyonların “var oluş” ve “yaşamına devam edebilme” sebebi. Ancak çoğu zaman, işler ve işyerleriyle ilgili kararlar sermaye sahiplerinin tekelinde olduğu için, çalışanların kurumsal yönetişime katılma hakları reddedilmekte.

Şirketlerin ve bir bütün olarak toplumun, emekçilerin bu kriz zamanındaki emeklerini takdir etmesinin en iyi yolu, işyerlerini demokratikleştirmekten ve çalışanların yönetime katılımının önünü açmaktan geçiyor. Git gide açılmakta olan gelir adaletsizliğini onarmak ve asgari geliri artırmanın yolunu bulmak kesinlikle çok önemli ve acil. Ancak bu tek başına yeterli değil. Nasıl ki dünya savaşları sonrası, kadınların topluma olan reddedilemez katkıları kadınların seçme ve seçilme hakkını almasının yolunu açtıysa; şimdi de zaman, emek sahiplerinin haklarının teslim edilmesi, her anlamda güçlendirilmesi ve işyerlerinin demokratikleştirilmesi yoluyla emekçilerin karar verme mekanizmalarına katılımının yolunun açılması zamanıdır.

Avrupa'da çalışanların işyeriyle ilgili karar verme mekanizmalarındaki temsili, İkinci Dünya Savaşı'ndan sonra kurulmaya başlayan “işçi konseyleri” aracılığıyla sağlandı. Ancak bu temsil organlarının sesleri, -en iyi ihtimalde- zayıfça duyulabildi. Zira bu konseyler çoğu zaman hissedarlar tarafından atanan yönetim ekiplerinin kontrolüne tabi olageldi. Böylece bu konseyler, gezegene çok ciddi zararlar vermekten geri durmayan, gelir eşitsizliğini artıran sermayedar politikalarını yavaşlatmakta etkili olamadı. Artık işçi konseyleri, diğer yönetim kurullarıyla benzer yetkilerle donatılmalıdır. Bunun gerçekleşebilmesi için, nasıl ki şirket (üst) yönetimi aldığı kararlarda hissedarların çoğunluk oyuna ihtiyaç duyuyorsa; kararlar aynı zamanda işçi konseylerinin de çoğunluk oyuna tabii olmalıdır.

Almanya, Hollanda ve İskandinav ülkelerinde, İkinci Dünya Savaşı'ndan sonra aşamalı olarak uygulamaya konan yönetime katılma / ortaklaşa karar verme (Mitbestimmung) denemeleri, bu doğrultuda önemli bir aşamayı temsil ediyordu. Ancak bu uygulamalar, çalışanların şirketlerinde gerçek bir “vatandaş” olması için yeterli olamadı. Bugün işçi örgütlenmelerinin ve sendikal hakların ciddi şekilde bastırıldığı Amerika Birleşik Devletleri’nde bile, çalışanlara yönetim kurullarında nitelikli temsil verilmesini talep eden çağrılar var. Genel müdürün (CEO) seçilmesi, şirket stratejilerinin belirlenmesi, kârın dağıtılması gibi konular, sadece hissedarların kontrolüne bırakılamayacak kadar önemli. İşlerine akıllarını, güçlerini, sağlıklarını, kısaca yaşamlarını yatırmakta olan çalışanlar da kendi hayatlarını ve geleceklerini etkileyen bu gibi kararları toplu olarak denetleme, doğrulama ve reddetme haklarına sahip olmalıdır.

İşi meta olmaktan çıkarmak: Bu salgın ve devamında yaşamakta olduğumuz kriz aynı zamanda şunu gösterdi: işi, sadece hayali bir meta olarak kavramsallaştırmamalı ve yukarıda bahsedilenler gibi önemli kararları tamamen “piyasa” dinamiklerine bırakmamalıyız. Sağlık sektöründe istihdam ve acil durum teçhizatının ve servislerinin tedariki, yıllardır kârlılık mantığı ile idare edilmektedir. Her gün salgına kurban verilmekte olan binlerce insan, neden bazı ihtiyaçların asla tam anlamıyla ticarileştirilmemesi ve kârlılık mantığıyla karşılanmaması gerektiğini, bize tekrar tekrar en acı şekilde hatırlatıyor. Konu, insanların ve gezegenin sağlığı olduğunda, kârlılık mantığı, her şeye karar veren temel prensip olamaz.

İşi meta olmaktan çıkarmak, belirli sektörleri “serbest piyasa” yasalarından korumak ve aynı zamanda tüm insanların işe ve işin getirdiği insanlık onuruna erişimini sağlamak anlamına geliyor. Bu hedefe ulaşmanın bir yolu, istihdam garantisi yaratmaktır. Evrensel İnsan Hakları Beyannamesi'nin 23. Maddesi, herkesin çalışma hakkı olduğunu söyler. İstihdam garantisi, sadece herkesin bu evrensel hakka erişimini sağlamakla kalmaz, aynı zamanda şu anda sosyal, ekonomik ve çevresel sorunlara karşı verdiğimiz mücadelede kolektif kabiliyetlerimizi de artırır. Merkezi hükümetler, yerel topluluklar ve idareler iş birliği ile sağlanacak bir istihdam garantisi, tüm insanlara iş hakkı vererek onlara iyi bir gelecek sağlayacak ve çevresel felaketin önlenmesine yardımcı olacaktır. Bu bağlamda, tüm dünyada işsizlik oranları süratle yükselirken, istihdam garantisi programları, sosyal, ekonomik ve çevresel istikrarın temin edilmesi ve demokrasilerin güçlenmesinde önemli bir görev görebilir. Avrupa Birliği, böyle bir inisiyatifi, Avrupa Yeşil Anlaşması (Green Deal) kapsamına almalıdır. Avrupa Merkez Bankası’nın, hayatta kalmak için gerekli olan böyle bir programı finanse edebilmek yönünde misyonunu tekrar gözden geçirmesi, Banka’nın Avrupa Birliği’nde yaşayan vatandaşlar nezdindeki meşruiyetini de artıracaktır. Avrupa Birliği, işsizlik açısından yaklaşmakta olan şoklara karşı böyle bir çözüm sunmak yoluyla, demokratik toplumlarımızın sosyal, ekonomik ve çevresel refahına olan bağlılığını göstermiş olacaktır.

Çevresel Sürdürülebilirlik: 2008 krizi ve sonrasında yaptığımız hataları tekrarlamayalım. 2008 finansal krizi, finans sektörünün koşulsuz şekilde kurtarılmasıyla sona erdi ve kamu borcunu derinleştirdi. Eğer devletlerimiz bugün ekonomiye müdahale edeceklerse, bu müdahaleden fayda sağlayacak şirketler, demokratik prensiplere uygun hareket etmelidir. Hizmet ettiği ve onu oluşturan demokratik toplum adına devletler, hayatta kalmamızı sağlamak ve acil çevresel sorunlarla baş edebilmek için yaptığı müdahaleleriyle, yardım ettiği şirketlerin stratejik yönelimlerindeki ve çevresel sorumluluk anlayışlarındaki değişiklikleri, yapacağı yardıma ve müdahalesine şart koşmalıdır. Devletler, müdahalelerden fayda sağlayacak şirketlerin, çerçevesi net şekilde belirtilmiş çevresel düzenlemelere uymasını sağlamanın yanında; şirketlerin iç yönetişim ile ilgili demokratikleşmeye yönelik adımları atmasını da dayatmalıdır. Çevresel yıkımdan çevresel onarıma yapılacak geçişi teşvik etmeye en hazır şirketler, şüphesiz demokratik yönetimleri olan şirketler olacaktır. Böyle bir yönetim anlayışı da, ancak hem sermayedarların hem de emekçilerin seslerini duyurabildikleri ve uygulanacak stratejilere birlikte karar verebildikleri yönetimlerle mümkündür.

Mevcut kapitalist sistemde emek, gezegen ve sermaye arasında bir denge bulunmaya çalışıldığında, kaybedenin hep emek ve gezegen olduğundan emin olacak kadar deneyimimiz var. Cambridge Üniversitesi’nden Cullen, Allwood ve Borgstein'ın araştırmalarının (Envir. Sc. & Tech. 2011 45, 1711-1718) gösterdiği gibi: üretim süreçlerindeki uygulanabilir değişiklikler, global enerji tüketimini %73’e kadar azaltabilir. Ancak bu değişiklikler, şirketlerin kısa vadede daha fazla emek ve maliyet gerektiren kararlar almasını gerektiriyor. Bu tür değişikliklerin getirdiği zorluklara rağmen, birçok sosyal girişim ve kooperatif, hibrit hedefler (ekonomik, sosyal ve çevresel) belirlemenin ve demokratik yönetişim mekanizmaları ile yönetilmenin mümkün olduğuyla ilgili umut veren çalışmalar yapmakta. Fakat kârlılığı tüm kararların merkezine oturtan, kâr maksimizasyonunun tek odak noktası olduğu anlayışla yönetilmeye devam eden şirketlerin -enerji maliyetlerinin de hızla düştüğünü göz önüne alındığında- gerçekten bu gibi değişiklikleri yapacaklarına inanıyor musunuz?

Kendimizi daha fazla kandırmayalım. Verecekleri kararların somut sonuçları olmadıkça, sermaye sahiplerinin ve şirketlerin çoğu, ne emekleriyle şirketleri var eden insanların onurunu umursayacaklar ne de yaklaşan çevresel felaketle mücadele edecekler. Bunların gerçekleşmesini umutsuzca beklemektense, dünyadaki yaşamın sürdürülebilirliğini sağlamanın başka bir yolu var: şirketleri demokratikleştirmek, işi meta olmaktan çıkarmak ve insanı ve emeğini sadece bir “kaynak”tan ibaret görmekten vazgeçmek.

Translated by Halil Sabanci (IESE Business School) &
Imge Kaya Sabanci (IE Business School)

Download PDF

Rad: Demokratizacija, DEKOMODIFICACIJA, SANACIJA

Radni ljudi su mnogo više od „resursa”. Ovo je jedna od središnjih lekcija trenutne krize. Briga o bolesnima; isporuka hrane, lijekova i ostalih potrepština; uklanjanje našeg otpada; popunjavanje polica i rad na kasama u našim trgovinama; ljudi koji su omogućili da se život nastavi tokom pandemije COVID-19 − živi su dokaz da se rad ne može svesti na puku robu. Tržišne snage ne mogu upravljati zdravljem ljudi i brigom o najugroženijima. Ako ove stvari ostavimo isključivo tržištu, rizikujemo da pogoršamo nejednakosti do tačke u kojoj se odričemo života onih najugroženijih. Kako izbjeći ovu neprihvatljivu situaciju? Uključivanjem zaposlenih u odluke koje se odnose na njihov život i budućnost na radnom mjestu –demokratizacijom preduzeća. Dekomodifikacijom rada – kolektivnim jamčenjem svrsishodnog zaposlenja za sve. Dok se suočavamo s nevjerovatnim rizikom pandemije i ekološkog kolapsa, uvođenje ovih strateških promjena omogućilo bi nam da osiguramo dostojanstvo svih građana, dok prikupljamo kolektivnu snagu i napor koji nam je potreban da bismo sačuvali naš zajednički život na ovoj planeti.

Zašto demokratizovati? Svakog jutra muškarci i žene, a posebno pripadnici rasnih zajednica, migranti i radnici u neformalnoj ekonomiji, ustaju da služe onima među nama koji mogu ostati u karantinu. Oni nas čuvaju tokom noći. Dostojanstvo njihovih poslova ne traži drugo objašnjenje do onog rječito jednostavnog izraza − „esencijalni radnik”. Taj pojam, takođe, otkriva ključnu činjenicu – kapitalizam ga je uvijek nastojao učiniti nevidljivim, zamjenjujući ga pojmom „ljudski resurs”. Ljudska bića nisu jedno od mnogih resursa. Bez investitora rada (radnika) ne bi bilo ni proizvodnje, ni usluga, ni preduzeća.

Svakog jutra muškarci i žene ostaju u svojim domovima kako bi iz daleka ispunjavali misije organizacija za koje rade. Rade do kasno u noć. Za one koji smatraju da se zaposlenima ne može vjerovati da rade svoj posao bez nadzora, da radnici treba da trpe prismotru i spoljašnju disciplinu, ovi muškarci i žene dokazuju suprotno. Oni danonoćno dokazuju da radnici nisu samo jedan od mnoštva sudionika, naprotiv, oni drže ključeve uspjeha svojih poslodavaca. Oni su biračko jezgro preduzeća, ali bez obzira na to, uglavnom im je uskraćeno pravo učešća u upravi na svojim radnim mjestima − pravo koje monopolišu investitori kapitala.

Na pitanje kako kompanije i društvo u cjelini može prepoznati doprinose svojih zaposlenih u kriznim vremenima, odgovor je demokratija. Svakako moramo zatvoriti zijevajući jaz nejednakosti dohotka i povećati minimalni prihod, ali to samo po sebi nije dovoljno. Nakon dva svjetska rata, nesporni doprinos žena društvu pomogao im je u osvajanju prava glasa. Na isti način, vrijeme je davanje prava glasa radnicima.

Zastupljenost radnika (kao investitora svog rada) kroz institucije poznate kao radnički saveti postoji u Evropi od završetka Drugog svjetskog rata. Ipak, ta predstavnička tijela, u najboljem slučaju, imaju slab uticaj na upravu preduzeća i podređena su odlukama rukovodećih timova koje imenuju deoničari. Oni nisu bili u stanju zaustaviti ili čak usporiti nemilosrdni zamah samodovoljne akumulacije kapitala i njenog sve snažnijeg doprinosa uništavanju naše životne sredine. Ovim tijelima bi sada trebalo dodijeliti prava slična onima koja imaju upravni odbori. Da bi se to dogodilo, od uprave preduzeća (to jest, najvišeg menadžmenta) moglo bi se tražiti odobrenje dvostruke većine od odbora koji predstavljaju kako radnike tako i deoničare. U Njemačkoj, Nizozemskoj i Skandinaviji različiti oblici suodlučivanja (mitbestimmung), postupno uvedeni nakon Drugog svjetskog rata, bili su presudni korak ka davanju glasa radnicima, ali još uvijek su nedovoljni za stvaranje stvarnog „građanstva” u firmama. Čak i u Sjedinjenim Državama, u kojima su radničko organiziranje i sindikalna prava znatno suzbijeni, sada raste poziv da se investitorima radne snage (radnicima) da pravo da biraju predstavnike sa kvalifikovanom većinom u upravnim odborima. Odluke poput izbora izvršnog direktora, postavljanja glavnih strategija i raspodjele profita previše su važna da bi se mogla prepustiti isključivo deoničarima. Lično ulaganje rada, to jest, sopstvenog uma i tijela, sopstvenog zdravlja, čak i samog života, trebalo bi biti propraćeno kolektivnim pravom na potvrđivanje ili zabranjivanje ovih odluka.

Zašto dekomodifikovati? Ova kriza takođe pokazuje da se rad ne smije tretirati kao roba, da samo tržišni mehanizmi ne mogu biti zaduženi za odluke koje najdublje pogađaju naše zajednice. Poslovi i zalihe u zdravstvenom sektoru već godinama su podložni vodećem načelu profitabilnosti. Danas pandemija otkriva u kojoj mjeri nas je ovaj princip vodio u pogrešnom pravcu. Određene strateške i kolektivne potrebe jednostavno moraju biti imune na takva razmatranja. Rastući broj umrlih širom svijeta strašan je podsjetnik da se neke stvari nikada ne smiju tretirati kao roba. Oni koji i dalje tvrde suprotno ugrožavaju nas svojom opasnom ideologijom. Profitabilnost je nepodnošljivo mjerilo kada je u pitanju naše zdravlje i naš život na ovoj planeti.

Dekomodifikacija rada podrazumeva zaštitu određenih sektora od zakona takozvanog „slobodnog tržišta”; to ujedno znači i obezbeđivanje pristupa radu i dostojanstvu koje ono donosi za sve ljude. Jedan od načina za to je stvaranje jamstva za posao. Članak 23. Opšte deklaracije o ljudskim pravima podsjeća nas da svako ima pravo na rad, slobodan izbor zaposlenja, pravedne i povoljne uslove rada i zaštitu od nezaposlenosti. Jamstvo za posao ne samo da bi svakoj osobi omogućilo pristup poslu koji joj omogućuje da dostojanstveno živi​​već bi pružilo i ključni podsticaj našoj kolektivnoj sposobnosti za suočavanje sa mnogim hitnim socijalnim i ekološkim izazovima s kojima se trenutno suočavamo. Zajamčeno zaposlenje omogućilo bi vladama da, kroz lokalne zajednice, osigura dostojanstven posao, istovremeno doprinoseći ogromnim naporima u borbi protiv kolapsa životne sredine. Širom svijeta, kako se nezaposlenost povećava, programi zajamčenog zaposlenja mogu igrati presudnu ulogu u osiguranju socijalne, ekonomske i ekološke stabilnosti naših demokratskih društava. (VAR. EUROP) Evropska unija mora uključiti takav projekat u svoj Zeleni plan. Recenzija misije Evropske centralne banke, kako bi mogla finansirati ovaj program, koji je nužan za naš opstanak, dala bi mu legitimno mjesto u životu svakog građanina EU. Kao protucikličko rješenje za dolazeću eksplozivnu nezaposlenost ovakav program bi pokazao svoj ključni doprinos prosperitetu EU.

Ekološka sanacija. Danas ne bi trebalo reagovati s istom nevinošću kao 2008. godine, kada smo na ekonomsku krizu odgovorili bezuslovnim spasavanjem biznisa, koje je uvećalo javni dug, a ništa od njih nije zahtijevalo zauzvrat. Ako naše vlade odluče da spasu privatne biznise u trenutnoj krizi, tada moraju i privatne firme izaći u susret i ispuniti opšte osnovne uslove demokratije. U ime demokratskih društava kojima služe i koja ih čine, u ime njihove odgovornosti da osiguraju naš opstanak na ovoj planeti, naše vlade moraju svoju pomoć preduzećima usloviti određenim promjenama u njihovom ponašanju. Uz stroge ekološke standarde, od preduzeća se mora zahtijevati i da ispune određene demokratske uslove unutrašnjeg upravljanja. Uspješan prijelaz sa uništavanja životne sredine na njen oporavak i obnovu najbolje će voditi demokratski oragnizovane firme u kojima, kad je riječ o strateškim odlukama, glasovi onih koji ulažu svoj rad nose jednaku težinu kao i onih koji ulažu svoj kapital. Imali smo više nego dovoljno vremena da vidimo što se događa kada se rad, planeta i kapitalni dobici uzmu u obzir u trenutnom sistemu − rad i planeta uvijek gube.

Zahvaljujući istraživanju inženjerskog odsjeka Univerziteta u Kembridžu (Cullen, Allwood i Borgstein, Envir. Sci. & Tech. 2011 45, 1711–1718), znamo da bi „ostvarive promjene dizajna” mogle smanjiti globalnu potrošnju energije za 73%. Ali te promjene zahtijevaju naporan ljudski rad i poslovne odluke koje su u kratkom roku često skuplje. Zašto praviti takve promjene sve dok firme rade tako da nastoje maksimizovati dobit samo za svoje investitore kapitala u svijetu u kojem je energija jeftina? Uprkos izazovima ove tranzicije, određena društveno orijentirana preduzeća ili preduzeća sa kooperativnim upravljanjem, koja imaju hibridne ciljeve uzimajući u obzir financijska, socijalna i ekološka pitanja i koja razvijaju demokratsku upravu, već su pokazala potencijal takvog pozitivnog uticaja.

Da se više ne zavaravamo: prepušteni sami sebi, većina kapitalnih ulagača neće se brinuti za dostojanstvo investitora rada (radnika) niti će voditi borbu protiv ekološke katastrofe. Postoji i druga opcija − demokratizovati firme, dekomodifikovati rad, prestati tretirati ljudska bića kao resurse kako bismo se zajedno mogli skoncentrirati na održavanje života na ovoj planeti.

Translated by Periša Ražnatović

Download PDF